Aeg: 27.08.2011 (laupäev)
Koht: Ülemiste järv, Tallinn
Ilm: Soe, õhk ca 23°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; mõnus soe jooksuilm
Rada: 14 km ümber järve
Kohale sai jõutud aegsasti ehk ca tund enne starti, millest piisas nii normaalse parkimiskoha saamiseks kui stardimaterjalide väljavõtmiseks kui sooja tegemiseks ja võimlemiseks. Põhimõtteliselt on AS-i Tallinna Vesi, kust jooks on ikka lahti läinud ja lõppenud, territoorium piisavalt suur, et kõik autodega tulnud osavõtjad parkima mahuvad. Ometi on kohati kummaline parkimise korraldajate juhtnöörid – ei võimaldata parkida täiesti mõistlikku kohta, kus sõiduk kedagi ega midagi ei sega, just selle põhjendusega, et ta seda teeb. Ning sealsamas, pisut eemal, märkad kuidas on sootuks ebamõistlikmalt (teisi takistavamalt) lastud parkida. Aga see selleks, põhiline oli ikkagi ju üritus ise.
Stardinumber anti üsna suur, 767. Hakkas looma kerget pettumuse alget, et kas tõesti tuleb startida päris jooksjaterivi lõpust, ehk mingist 3.-st stardigrupist. Õnneks aga numbri suurus mingit rolli ei mänginud kuna kõik lasti rajale ühest suurest stardigrupist, ehk ka kuna stardikoridor oli vägagi lai võis igaüks valida omale meelepärase, võimetekohase stardikoha.
Start anti nagu ikka täpselt kl.12. Ca 150 m stardist asunud territooriumi aiavärava läbimisega ei olnud probleeme. Edasi edenesin jooksjaterivi paremast, ehk järve poolsemast servast. Ca 2 km kohal otsustasin pideva koha parandamise osas rahuneda ja sättida end teiste jooksjate temposse. Enesetunne oli okei: hingamine korras, pulss samuti mitte ülemäära kõrge ja ka jalad, ehk täpsemalt viimastel aastatel mu achilleus'e kannaks olnud kannakõõlused ja säärelihased võimaldasid korralikult toimetada.
Vist kuskil ca 3 km kohal asfaldilõigul sai mind kätte ja möödus spordiajakirjanik Andrus Nilk koos mõnede teiste jooksjatega (kuivõrd pehmelt öeldes, mitte igaüht ju ei tunne, siis jäävad meelde ikka need, keda kuidagi viisi tunned). Ehkki ilm oli jooksmiseks päris palav, kummastas mind, et herr Nilk jooksis veepudel käes. Justnimelt käes, mitte vöökotis. Aga ju ta siis oli harjunud niiviisi. Peale tema trehvasin veel üht pudeliga jooksjat.
Jooksu eel olin mõelnud distantsi läbida joomata. Ometi, suuresti palavast ilmast tingitult muutsin jooksu kestel meelt ja võtsin juba esimeses punktis paar sõõmu vett. Pigem isegi mitte niivõrd janu kustutamiseks kui suu loputamiseks ja kergeks värkenduseks.
Järve lõunatipu kruusateed möödusid juba hõredamas seltskonnas ja tublis tööõhkkonnas. Samas jagus alati neid kellega koos sai joostud. Eks õnnestus ka mõnest eesliikujast mööda saada. Aeg-ajalt tulid tagant ka mõned kiiremad, kelle tempo ülejõu käivaks osutus.
Haarasin joogitopsi ka viimases joogipunktis vist mingi 4 km enne lõppu.
Kuna olin senimaani maksimumi peal toimetanud, tundsin end metsa vahel jõudes suht jõuetult, ehk oma lemmikmaatikul polnud juurde midagi panna. Siiski suutsin metsavahelise lõigu koos Ringo Krilovs’i ja Marek Salla’ga võrdluses teistega täiesti konkurentsivõimaliselt läbida, ehk nii mõnestki mööduda. Samuti silkas nii mõnigi ka minust mööda.
Oma hinnangul ja tunde järgi suutsin läbi kogu distantsi tempot enam-vähem ühtlasena hoida, ehk ei kukkunud kuskilt maalt alates päris ära. Eks ta laias laastus nii ka oli, ehkki kella pealt tagantjärele kilomeetri aegu vaadates tempo ikkagi lõpu poole rauges. Muidugi eks metsa künklik maastik mängis siin ka oma rolli.
Metsavahelt AS-i Tallinna Vesi territooriumi lagedale asfaldile pöörates pingutasin veel mõistlikkuse piirides, et lõpu ca 400 m oma kohta mitte väga käest ära lasta. See ka õnnestus. Tasuks 152. koht ajaga 1:00.51 (km keskmine seega 4 min 20 sek)
Kokkuvõtvalt olen jooksuga ja tulemusega igati rahul. Oleks küll soovinud joosta alla tunni, aga arvestades alalisi kannakõõluste ja sääremarja hädasid ning suht tagasihoidlikku treenimist, tegi tulemus rõõmu. Ikkagi paremini kui eelmisel aastal :).
Minu ümber Ülemiste järve jooksu tulemused:
- 2008 a koht: 149. aeg: 57.41
- 2009 a koht: 156. aeg: 59.45
- 2010 a koht: 194. aeg: 1:01.04
- 2011 a koht: 152. aeg: 1:00.51
Repliigi korras tulen tagasi enne põhivõistlust, ehk 14 km ümber järve ja ka 5 km metsajooksu toimunud lastejooksudele.
Ma neid küll ekstra ei jälginud, aga nagu Sportinfo võistluse kommentaaridest lugeda on, on nii mõnegi lapsevanema (valdavalt ema) arusaam ja käitumine lapse liikumisharrastuse kujundamisel neutraalselt väljendudes arusaamatu. Kas tõesti arvavad mõned, et oma tõrkuvat või koguni nutvat võsukest kättpidi finiši poole lohistades astuvad nad sammukse lähemale õnne ja täiuslikuma elu poole? Või arvavad nad iga hinna eest oma last järel sikudes, teisi, oma lapsi järel lohistajaid edestada üritades kujundavat lapses armastust jooksmise ja laiemalt sporditegemise vastu? Lisaks lapse vahetule traumeerimisele, millise eeskuju nad annavad oma lapsele? Et mistahes vahenditega konkurendi (jah, ka lapsed on võistluses seda) edestamine, ongi normaalne? Et need on n-ö teised ja neist ei pea hoolima ja lugu pidama, et sa pead olema teistest parem ja parema koha saama (sest me tahame nii)?
Lingid:
- Championship ajavõtu tulemused
- Spordiportaal tulemused
- Sportinfo
- ERR Sport: Ümber Ülemiste järve jooksu võitis Viljar Vallimäe
- Järvejooksude sari kokkuvõtvalt
- Järvejooksude sarja koondtulemused
Pildid:
Klipid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar