Väljanägemiselt oli üks tavapärane selle sügisene hall ilm - vihmane, sinkjashall ja jahe. Selline pigem toas olemise ja tubaste toimetuste oma, mis tööpäeva lõpuks energiast tühjaks jooksmisele igati kaasa aitab.
Esimese episoodi alapealkiri võiks olla ka „kust sellised tulevad?“.
Et juba hommikul tööle suundudes valitses auto bensiinipaagis tühjus, suundusin tööpäeva lõppedes tankima. Ühte Neste (mille püsikunde ma olen) automaattanklasse. Mõlemal pool üksikut tankimisseadet tangiti autosid. Üks auto üht pidi ja teine teistpidi. Ei mingeid pikki sabasid ega teisi ootajaid. Minu ees tankuri poole veerenud kastiga pickup maasturijuhil oli ka tankimise kavatsus. Millegiärast peatus ta enne tankurit, tankla ala piiril, nii, et tema taga olles olin sunnitud peatuma pool viltu sõiduteel. Kuna mulle aga ei meeldi teiste liikumist asjatult takistada (nagu mulle ei meeldi ka see kui mind asjatult takistatakse), sõitisin peatunud machoveokist mööda tankalaseadme juurde seal tankiva auto taha, ningaga machomasina suunas.
Kui äsjatankinud auto lahkus, võtsin tankimiskoha sisse. Selle peale kukkus machoveoki juht aga kättega vehkima ja žestikuleerima. Sain aru, et miski talle ei meeldi ja aimasin ka mis. Kuna ka mulle ei meeldinud - nüüd juba paar asja tema tegevuses -, läksin autost välja asja uurima ja selgitama. Autos istus pealtnäha viisakas ja ontlik meesterahvas. Ütlesin talle viisakalt stiilis, et pole põhjust vehkida, kui ta ise niiviisi laiutab ja sunnib teised enda järel sõiduteel tankimiskorda ootama. Härra arust oli ta ise kõik väga õigesti teinud ja mina see mats, kes n-ö järjekorras (mis koosnes tema laiutavast autost) vahele trügis. Sellist nahaalsust kohtavat vaid Venemaal, teadis härra.
Kui ma enda auto juurde tagasi suundusin, kobises mees järele midagi veel ajuhiiglaseks olemiseks. See oli küll midagi sellist, mille eest oleks tahtnud tüübile vastu nina anda. Sa oled ise nii lammas või mats (või mõlemat korraga), et ei tee märkama kuidas takistad teistel juurde- ja läbipääsu ega tee loogilist liigutust valides seda saba või autot millega samas suunas oled, vaid seisad kuskil ebamääraselt eemal ja kukud vehkima kui keegi ei suvatse aupaklikult su taga passida omakorda teiste liikumist takistades.
Härral ei jäänud siis muud üle kui teisel poole tankimisseadet vabanenud koht sisse võtta. Seal oli tal veel midagi kobiseda selle peale kui esimese hooga ei tunnistanud tankimisautomaat mu kaarti – a la, et vähe sellest, et ma trügin vahele, ei oska ma ka tankida. Härra teatas targalt, et enne tuleb kaardiga ära jahmerdada ning alles siis võib vooliku paaki pista. Mitte nagu mina, kes ma olin juba vooliku otsa paaki pistnud. Huvitaval kombel on mul aga sedaviisi toimides seni bensiini ostmine kenasti õnnestunud.
Ei saa aru neist autojuhidest, kes tanklates hirmsasti keerlevad-pöörlevad ja sihivad üritades iga hinna eest paagi suuet tankimisseade poole rihtida justkui see oleks mingi elu küsimus.
Mis vahet seal on kummalt poolt kütusevoolik tuleb? Kas siis paagi suudme poolsest küljest või teiselt poolt? Kütus on täpselt seesama mõlemal pool seadet ja voolik ulatub auto laiuses vabalt paaki isegi siis kui ka seadmest veidi eemal seisad. Aga tanklates näeb ikka selliseid tüüpe, kes ei suuda või tahagi valida kummale poole tankimiseadet nad ootele võtavad või siis suruvad vägisi nina vastu väljakujunenud liikumissuunda.
Oleks tore ja mõistlik kui tankimisaparaadi juures oleks ühel pool sõidukid ühes suunas ja teisel pool teistpidi, aga ei ole ju ka mingi eriline vaev teha väike aas ja võtta end ritta teistega samas suunas, olenemata ka sellest kummal pool su autol paagi juurdepääs on, sest see tõepoolest ei mõjuta ei tankimise ega kütuse kvaliteeti. Isegi hind on sama; nii uskumatu kui see ka võib tunduda.
Peale seda suundusin Rocca al Mare’s asuvasse grill-baari mille reklaami olin kuskil silmanud. Plaanisin seal netti minna (mille saadavusest reklaam ka teavitas) ning ühtlasi ka väikese eine võtta. Polnud seal enne käinud ja mõtlesin asja üle tsekata kuivõrd, ehkki kohvikuid ja söögikohti on Tallinnas justkui palju, siis normaalse, taskukohase kõhupoolise, kohvi-teega ja hea netiühendusega, kus ka mõni pistikupesa leiduks hubaseid kohti just jalaga segade pole.
Koht ise-enesest interjöörilt ja ligipääsetavuselt igati viisakas ja kena. Tellisin tee ja miski sooja võileiva ning võtsin laua taga koha sisse. Peale einestamist avasin arvuti, et netti minna. Mida aga polnud ega tulnud oli ühendus internetiga. Kohalik ruuter pritsis küll SSID laiali, aga sellega asi piirduski. Millegipärast oli kohalik võrk piiratud ka parooliga, mille külastaja teenindajalt võib küsida. Pusisin jupp aega parooliga, kahtlustades viga selles. Samas ei osanud ka teenindajad netiühenduse loomiseks midagi teha. Võimalik, et neil puudus üleüldse teadmine, kus ruuter paikneb või ligipääs sellele. Kõige lihtsam moodus ruuteri tasandil netiühendus taastada, on selle korraks vooluvõrgust eemaldamine ja tagasi ühendamine.
Igatahes sai vaatamata välja reklaamitud traadivaba neti võimalusele (millele viitab ka uksel asuv WiFi kleeps) kulutatud tühja nii aeg kui ka mõneti ka raha, kuivõrd plaan oli raha jätta ikkagi sellisesse kohta, kus saan ka netti pruukida.
Kahjuks pole taoline, kas välja reklaamitud neti puudumine või muud selle kasutamist puudutavate faktorite rabedus erand või üksikjuhtum. See temaatika vajaks suisa eraldi käsitlemist.
Päeva lõpuks siis paar sellist väikest „toredat“ vaba aja sisustanud seika.
Üks temaatiline klipp kah :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar