Parim aeg

Hommik on väga mõnus aeg. Võib olla isegi päeva parim aeg. Eriti suvise puhkepäeva hommik. Sellise, mitte-pummeldamise õhtule ja sügava, väljapuhkamiseks piisava unega ööle järgnev puhkepäev, mil on kerge ja mõnus ärgata, kui sul pole vaja kuhugi kiirustada ega jõuda. Enesetunne on värske ja reibas. Tuju hea (sest miski pole jõudnud seda veel rikkuda).
Õues on muru kastemärg, päike on tõusnud (sest suvel, mis ju praktiliselt käes, päike pea-aegu ju ei loojugi), aga siiski veel mitte väga kõrgel idakaares.
Õhk on klaar – värske, puhas, tunda on taimede ja õite lõhnu. Ümberringi kostab erinevate lindude laulu. See on parim muusika. Inimesed pole veel ärganud või vähemalt mitte välja, kuhugi kiirustama ja müra tekitama, tulnud. Ka muruniidukite ning trimmerite käivitamiseni on veel aega. Kellelgi pole kuhugi kiiret, sestap ka vaikus ja rahu. Domineerivad looduse lõhnad ja hääled. Fantastiline.
Mõte on selge ja klaar ning meel kirgas. Sellistes konditsioonis on hea lugeda ja mõttetööga (ehkki sõna „töö“ olemuslikult siia ei sobi) tegeleda… või mediteerida… või lihtsalt kõigi meeltega avatud olles hetkes viibides hommikut nautida. Puhas rõõm.
Umbes kl.9 ja poole kümne vahel lõpetavad linnud laulmise (suur osa neist hommikustest) justkui andes inimestele vahetuse üle. Ja algabki vaikselt uus, inimeste toimetusi täis päev.

Pisut hommikust linnulaulu.




Teo toimetused.