Patukotid sportlased?

Spordi- ja suusasõbrana vaatsin Otepää MK klassikasprindi võistlust, mille kvalifikatsioonist eestlased kahjuks edasi ei pääsenud. Vägagi napilt jäi 30 parema hulka pääsemisest välja Peeter Kümmel (33. +0,33 sek.). Ajalises plaanis ka Piret Pormeister (+0,1 sek.) kelle tulemus küll uisusammu pruukimise pärast diskvalifitseeriti. Ülejäänud meie sportlased jäid paraku kaugemale (tulemused).

Ehkki meie suusatajad edasi ei pääsenud, teeb head meelt see, et meie meeste osas on võrdsel tasemel sõidumehi juba päris mitmeid.

See selleks. Mis mind aga häirib, on sportlaste võistlusjärgsete usutluste tonaalsus, ehk see kuidas sportlased lähevad kaasa intervjueerija etteheitva joonega (Raido Ränkeli intervjuu, Siim Sellise intervjuu) ning kõrvu lonti lastes tegeletakse endale tuha pähe raputamisega. Võetakse omale süüdlase/patukoti roll - ja see on halb. Suhtumine on selline justkui broneeritud esikoht jäi mingi ilmse lolluse tõttu koju toomata. 

Süüdi ja halvasti tunda võiks vaid oma teada-olevate tegematajätmiste ja teadaolevalt halvasti tegemise pärast, mitte tulemuse pärast maailma tipp-konkurentsi tingimustes. Sest mis võistlus-sport see oleks kui kohad oleks ette määratud ja sportlased platseeruksid enam-vähem samadel positsioonidel? Siis me ei saaks rääkida tasavägisest konkurentsist, mis murdmasuusatamises on reaalsus.

Kuidas siis näiteks üks suusataja peaks/võiks usutlejale etteheitvale küsimusele, et millega seletada selliseid (kehvu) tulemusi, nagu tulid, vastata? Aga just sellise tõdemusega, et tegemist on tipp-spordi ja tipp-konkurentsiga, kus ajalised vahed on väiksed ja sekundi sisse võib mahtuda mitu võistlejat. Et üritasime ja püüame ikka parimat. Et ju siis tänane seis on selline. 

Kindlasti pole vaja ega hea ilmutada abitust ja hädisust ning kõrvu lonti lasta; kasutada termineid nagu "aeglasem olemine", "kehvad olemine" jms enesele halba varju heitvat ja kriitikat õigustavat.

Miks? Sest: 

a) kõrvaltvaatajatel tekib siis juba õigustatud küsimus, kas ettevamistuses on tehtud midagi valesti, ei olda õpitud varasemate aastate möödalaskmistest, vaatamata kogemustele ei ole omandatud oskust võistlusteks häälestuda; 

b) luuakse foon arusaamaks, et meie sportlased on olemuslikult nõrgad (populatsiooni kehvem osa); 

c) me ei tea lõpuni põhjuseid miks ühed sportlased on tugevad, ehk milline on ühe-või-teise sportlase treeningmetoodiga ja milliseid muid võtteid selleks on pruugitud (sh kas, kuivõrd ja kuidas on toimetatud nn hallis tsoonis).

See ei tähenda, et tuleks eitada tulemust mõjutanud tegureid ja seiku ning neid maha salata (ehkki pole hea ka neid vahetute muljete jagamisel pingsalt otsida), vaid hoida eneseväärikat joont ning mitte minna kaasa küsitleja ootustest kantud etteheitva tonaalsusega. 

Lõpetanud tipp-tegijad (Šmigun, Veerpalu, Mae) on oma kõrgete tulemustega publiku ära hellitanud ning sellega valmistanud mõnes mõttes karuteene teistele meie suustajatele, kes nii edukad ei ole. Seetõttu suusaspordi olemust mitte-tundvatel/tunnetavatel tugitoolisportlastel on kerge tekkima halvustav suhtumine, mida kommentaariumites kohtab a la kotikud, lohhid, keedetud makaronid, suusaturistid jne.; ei jõuta sõita, ollakse kobad ja aeglased jne. Selline tavapärane eestlaslik alaväärsuskompleksist tunnistust andev vigisemine. Seejuures loomulikult ei vaevuta vaagima mitmendad ise omal tegevusalal maailmas (või isegi Eestis) võidakse olla. Rääkimata püüdlustest selles ka päriselt selgusele jõuda.

Minu soovitus kritiseerijatele on: minge sõitke ise! Näidake (näiteks Eesti MV suustamises) kuidas kõvasti pannakse ja meie "suusaturistidele" koht kätte näidatakse! Edu korral peaks tekkima võimalus pääseda koondisesse ning sealt edasi maailmakarikasarja võistlustele.

Sportlastele ja tegijatele, ükstaskõik mis tasemel nad on, soovin aga positiivsust, negatiivsest enda mitte kõigutada laskmist, energiat, armastust oma ala vastu ning püüdlikkust ja sihikindlust. Küll siis edu ka tuleb.