Parkimismaffiale vastu nokka

Positiivne on tõdeda, et viimasel aasta-paaril maad võtnud idiootlik parkimise leppetrahvide praktika (vt. mu varasemat selle teemalist postitust „Rehepappide rahakogumisnipp“) on lõpuks suure kella külge panduna ühiskonnas tugevat vastukaja leidnud ja vähemalt ühe päris hea algatuse genereerinud. (16.03.2010 Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“ )

Viivistasu otsuse ja leppetrahvi erinevus
Asja eest-teist takka oma auto kojamehe alt mingit laadi trahviteatise leidmine on kindlasti ebameeldiv ning tekitab õigustatud pahameelt, kui oled autot parkides oma-arust igati ontlikult, talupojamõistust kasutades ja liikluseeskirju järgivalt toiminud.
Kas tugevast pahameelest, vähestest teadmistest või mõlemist tingituna, arvavad nii mõnedki, et igasugune trahvinõue on üks-see-sama parkimistrahv - tavaliselt siis tasulise parkimise alal maksmata parkimise eest - pannes ühte patta põhimõtteliselt kaks täiesti erinevat asja – a) kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud parkimistasu mitte-tasumise või parkimise alguse fikseerimata jätmise eest määratud viivistasu otsuse ning b) eraparkla parkimisoperaatori parkimiskorra nõuete rikkumise eest määratu nn leppetrahvi (mis võib samuti seisneda vaid parkimise algusaja parkimiskellaga mitte-fikseerimises või selle ebakorrektses teostamises).
Need on aga olemuslikult kaks täiesti erinevat asja, mis käivad ka erinevate seaduste alla. Viivistasu otsuse (ehk üldiselt tuntud kui parkimistrahv) määramist sätestab Liiklusseadus, Täitemenetluse seadustik, Kohalike maksude seadus ja kohaliku omavalitsuse määrus parkimise korraldamise ja tasumäärade kohta (näiteks Tallinna oma). Nõude vaidlustamine toimub kohaliku omavalitsuse vastavas ametkonnas ja/või halduskohtus Halduskohtumenetluse seadustiku alusel.
Vaide esitamine on fikseeritud riigilõivu määraga 250.- krooni (Riigilõivuseadus § 56 lg 10). Tähelepanu sellele, et nõue tuleb igal juhul täita! Ka siis, kui asja vaidlustate ja teil on õigus, sest nõude täitmine on tagatud seaduslike repressiivmeetoditega, st. kohtutäituri poolsete sanktsioonideni pangakonto arestimisega ja sealt raha n-ö jõuga äravõtmisega. Kui saavutate vaidluses võidu, kantakse trahviks makstud raha teile tagasi.
Lepingud ja leppetrahvid käivad aga tsiviilõiguse alla ning on pea-asjalikult reguleeritud Võlaõigusseaduse ja Asjaõigusseadusega. Lepingu osapooled on põhimõtteliselt võrdsed ega oma teineteise suhtes seadusest tulenevat automaatset nõudeõigust-täitekohustust. Asja vaidlustamine toimub nn tsiviilkohtus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Vaide esitamise riigilõiv on seotud nõude summaga. Ehk mida suurem vaidlusalune rahaline vääring, seda suurem on riigilõivu määr. Siinkohal tasub tähele panna, et krõbedad riigilõivu määrad teevad hagemise kalliks (minimaalne riigilõiv 1 000.- krooni). Tavapärastes tsiviilasjades ei saa osapool anda nõuet sundtäitmiseks – ehk põhimõtteliselt võib ta teatud jõuvõtteid ju inkassofirma abi vms. näol kasutada, aga sel meetodil puudub seaduslik jõud ja sanktsioonimehhanismid nagu viivistasu otsuse puhul. Tõsi, ka tsiviilasjas saab teatud juhtudel nõude pöörata kohesele sundtäitmisele, ehk kasutada kohtutäituri teenuseid, aga see eeldab osapoolte vahel vastava klausliga notariaalselt sõlmitud lepingut, mida nn leppetrahvi aluseks olev parkimisleping kuidagi ei ole (sisuliselt ei ole ju tegelikult sõlmitud mitte mingit lepingut).

Leppetrahvi hagemise mõttetus
Eelkirjeldatust tulenevalt saavad terasemad ilmselt aru, leppetrahvi tühistamiseks omapoolse kohtuvaidluse algatamise mõttetusest. Kui sa ise kõrvade lonti lastes leppetrahvi ära ei maksa, pole sul ju ka mingit rahalist kulu. Kui aga soovid leppetrahvi kohtus vaidlustada, saavutada selle tühistamise, kaasnevad sellega märkimisväärsed rahalised kulutused ainuüksi juba hagi riigilõivu näol, mille suurus oleneb vaidlusalusest summast. Kui kohtuotsus tuleb sulle negatiivne, kaotad lisaks riigilõivule (mis jääb kuluks ka su võidu korral) leppetrahvi summa n. 500.- krooni, mille trahvi nõudja võib kohtuotsuse alusel pöörata juba seaduslikule sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Kui nõue on antud menetleda inkassole, siis lisanduvad kohtukuludele ka sissenõude kulud (võivad küündida põhinõude summani) ning tagatipuks ka teise poole õigusabi kulud (või vähemalt pool õigusabi kuludest, mis on sellistes asjades ka tihtipeale kohtute tavapärane praktika). Seega 500.- kroonise leppetrahvi vaidlustamise kahju kokku olenevalt, kas võidad või kaotad protsessi on alates  alates 1 000.- kroonist (riigilõiv + sinu õigusabi kulud) kuni ca 3 000.- kroonini (põhinõue n. 500.-, inkasso menetluskulud 400.-, +õigusabikulud) välja.
Samas kui leppetrahvi nõudja tahab sind hageda, mis on aga hagejale seotud tugeva riskiga kaotada, siis isegi positiivse otsuse korral hageja jaoks ei pruugi tal kohtusse kaebamine olla majanduslikult mõistlik, kuivõrd, jällegi, tuleb ju tasuda 1 000.- kroonine riigilõiv ning paratamatult kaasnevad kohtus käiguga ka mõningased lisakulud (õigusabi, asja-ajamisele kuluv aeg jms.). Õigusabikulud nõutakse küll täies või pooles ulatuses kaotajalt (siis sinult, kui sa oled see pool) sisse, aga hageja kohtus käimise kuluks kujuneks olenevalt lisandukuludest (õigusabi, aeg, eksperdid jms.) ikkagi ca paar tuhat krooni. Seega 500.- kroonise leppetrahvi kohtulik hagemine pole majanduslikult eriti mõttekas üritus.
Muidugi, kui olete leppetrahvi saanud, võite selle tühistamist taodelda trahvi tegija juures (kas siis Ühisteenused, Citypark, vms.) või ka üldse asjast mitte välja teha. Vaidlustada tasub siis, kui suudate reaalselt ka midagi tõendada. Näiteks, ehkki unustasite parkimise algusaja autosse nähtavalt välja panna, on ette näidata kaupluse ostutšekk, parkla tähistus oli puudulik, puudusid parkla kasutus-eeskirjad või polnud need loetavad jne. (et siis esimesel võimalusel fikseerida niipalju kui võimalik olusid kaameraga). Kõik see vaev ei tähenda kaugelt, et parkimisfirma vaevuks teie taotlusse ja argumentidesse süvenema - neid uurima või isegi ümber lükkama. Kui tähtaeg kukub, saadetakse teile trafaretne keeldumine ja nõutakse leppetrahvi tasumist. Kui te maksetähtajaks ei reageeri, võib teid üha suurenevate nõude kirjadega edasi pommitama hakata mõni inkassofirma.

Trahvi otse parkimisoperaatori juures vaidlustamise osas veel üks nüanss. Vaide esitamisel on kohustuslikuks infoks teie füüsiline posti aadress, mis sisuliselt ei tohiks aga kuidagi puutuda vaide läbivaatamisse, olukorra hindamisse ja vaide üle otsuse tegemisse. Ainuke põhjus, miks parkimisfirmat teie postiaadress huvitab, seisneb teie kättesaadavuses nõude edaspidisel menetlemisel - et inkasso teaks kuhu oma positust teha ja võibolla ka kedagi kohalegi saata, kui selleks sportlik huvi tekib. Seega pole mingit sisulist vajadust ja mõtet vaide esitamisel parkimisfirmale oma aadressi avaldada kuna teie avaldust reeglina nagunii ei rahuldata. Nõudke vastust ja suhtlust vaid e-postiga.

Leppetrahv kui parkimis-nahhaalide korralekutsuja?
Olgem ausad, parkimise leppetrahvi praktika eesmärk ei ole kuidagi parkimist korralda ja kaubanduskeskuste ja muude taoliste kohtade tasuta parklaid kurjasti ära kasutavaid nahhaale korrale kutsuda, vaid tuimalt ja ülbelt raha koguda. Mis on veel kergem raha tegemise viis kui kirjutada välja arveid, trahve, kviitungeid jms., mille nõudeid rahuldatakse? Oleks eesmärgiks nahhaalide tabamine ja korrale kutsumine, mida löögi alla sattunud parkimisoperaatorfirmade tegelinskid enda õigustuseks väidavad, saaks seda lahendada lihtsalt ka ilma parkimisoperaatorite imelike võteteta. St. selmet parkimiskontrolör passiks parklas peale, kellele kiirelt leppetrahv välja kirjutada, võiks ta samahästi fikseerida sõiduki parkimisaja alguse ning selle, kas juht või mõni reisija sisenesid parkla haldaja kauplusesse (ehk on kliendid) või läksid hoopis mujale. Ning kontrollida siis nii 2...3 tunni (või mis iganes aeg tasuta parkida lubatakse) uuesti, kas sama auto pargib ikka veel sealsamas või mitte. Ja kui seisab (seejuures ilma parkimiskellata), saab ju kõigepealt pista hoiatuse, et „ole hea mees/naine ära enam nii tee, sest siin võib tasuta parkida vaid kaupluse/keskuse klient kuni 3 tundi ning seda korda rikkudes võtad teistelt meie klientidelt võimaluse meid mugavalt külastada.“ Ja kui nahhaalid jätkavad sellist tegevust, siis saab parkla omanik/operaator nad ju tõenditega kohtusse kaevata. Piisab vaid tahest probleem lahendada, milleks tuleb muidugi ka veidi rohkem ennast liigutada kui autode akendele lipikute toppimine.

Põhimõtteliselt on mõistetav ja loogiline, et eramaa omanikul on õigus kehtestada oma territoorimi kasutamise reeglid ja sissesõidupiirangud ja teha parkimine 24/7 tasuliseks. Kui omanik nii soovib. Aga eraparkla territoorium olgu siis muust ruumist selgelt eristatav. Ja kui omanik taunib igasugust parkimist, sissesõit tõkkepuuga suletud. Viimane on vajalik ka siis kui omanik või parkla operaator kehtestab seal teatud reeglid. Reeglitega tutvumise ja nõustumise märgiks oleks siis sissesõitja poolt tõkkepuu avamine, ehk ekstra toiming parklasse sõidul, mida ta ilma tõkkepuuta parklasse sõidul ei tee. On ju tavaline, ja ka igati põhjendatud, et sõidukijuht ei jää liiklust takistavalt peatuma iga teksti täis tahvli ees, mis võib edasisõidu korral osutuda talle siduvaks lepinguks. Veel vähem, sellist infotahvlit kuskilt otsima.

Eraparklate legaalsus
Küsitav on ka eraparklate legaalsus. Mitte alati ei paikne need vaid omanikule kuuluval maalapil. See tähendab, et parkla nn omanik või parklaoperaator/parkimiskorraldaja on teise territooriumi omavoliliselt hõivanud, parklaks piiritlenud ja asunud seal enda kehtestatud reeglitega rikkuma kodanike õigusi, lihtsameelsemaid ja nn seaduskuulekamaid (tegelikult seaduskaugemaid) inimesi sisuliselt röövides. Nii toimetas mõni aasta tagasi üks parklaoperaator uhkelt Tallinnas Ahtri Maailmakaubanduskeskuse parklas kogudes autojuhtidelt oma taskusse raha linna maal. Kahjuks pole ka täna eraparkla paiknemises avaliku ruumi territooriumil midagi erandlikku. Pigem jäetakse parkimist puudutav meelega segaseks ja hooletusse, et oleks rohkem põhjust leppetrahve välja kirjutada. Kuidas teisiti mõista parkla haldajate soovimatust oma parklat normaalselt, üheselt-arusaadavalt tähistada ja sissesõit näiteks tõkkepuuga reguleerida.
Sestap oleks normaalne ja loogiline kui enne mistahes teiste õigusi piiravate ja nendele potentsiaalset ohtu kätkevate tsoonide kehtestamisel (märkide, tõkete, rääkimata nn lepingutingimuste tahvlite jms. eksponeerimisest) lasuks territooriumi valdajal kohustus selle kooskõlastamiseks omavalitsuses või maavalitsuses, kes siis kontrollib ja kinnitab, et parkla piirid on pädevad (nagu katastris kirjas) ning paigaldatavad märgid, sildid, tõkked, jms. atribuutika on seadusega (ja miks mitte ka hea tavaga) kooskõlas.

Kõnealune parkimismaffia rahakogumis-meetod pole probleemiks ja diskussiooni objektiks mitte ainult Eestis, vaid ka põhjanaabrite, soomlaste juures. Seal jõudis asi otsapidi nende seadusele tõlgendust andvasse kõrgeimasse õigusorganisse n-ö meie Riigikohtu ekvivalenti (Korkein oikeus), mis otsustas, et eraparklate parkijatega infotahvliga lepingu sõlmimise praktika on pädev ning trahvi võivad määrata ka erafirmadest parkimisoperaatorid. Samas ei ole sugugi kindel, et selline lollus väga pikkadeks aastateks kestma jääb kui ka enamus Soome tasakaalukast rahvast on selle vastu (MTV3 poll „Kas nõustud tasuma eraparkla valestiparkimistasu").
Küllap aitab absurdsuse mõistmisele kaasa eraparklate lepingusõlmimise analoogia laienemine muudesse valdkondadesse ehk käidavatesse kohtadesse ja nende utreeringud, nagu Eesti autoomanike vastukampaania.

Rääkides analoogia utreerimisest, siis samahästi võiks lepingu sõlmimine käia ka jalaga tagumikku löömisega. Näiteks sellise kingaga, mille ninale on kirjutatud „käesoleva kinga kokkupuutel teise isikuga loetakse kinga kandja ja sellega kokkupuutes oleva isiku vahel sõlmituks leping, millega viimane nõustub täitma kinga sees olevaid tingimusi“ (mis seal siis näiteks paberil leppetrahvi jms. näol ka kirjas oleksid).
Miks oleks see vähem pädev kui peenes kirjas tumedal taustal valgustamata ja teinekord jumal teab kus asuva parkimistingimuste infotahvli kaudu lepingu sõlmimine?

Seega, minu soe soovitus on küll võtta autojuhtidel kasutusele postituse alguses mainitud geniaalne vastuabinõu ja paigaldada oma autole (näiteks esiklaasile) oma õigusi kaitsev n-ö leping, mille saate genereerida sellisel veebilehel nagu http://www.leitud.ee/park/ 
Saan aru, et nii mõneski ontlikus/alalhoidlikus kodanikus võib sellise sildi paigaldamine oma autole või ka teiste autodel nägemine, tekitada psühholoogilise tõrke, pidades taoliste teatistega autojuhte ülbariteks vms.-ks. Aga siinkohal on valida, kas lasete end pügada alatutel tegelastel, kelle motoks on „lollidelt tulebki raha ära võtta“ või teete ka midagi (sama jaburat) oma õiguste kaitseks.

Teemasse puutuvad artiklid ja postitused

•  Juura.ee foorum: lühisteenused
• Eesti Ekspress: „Halastamatu parklaäri - juristid soovitavad leppetrahvid maksmata jätta“
• Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“
• Postimees: „Eraparklad: võtame seda huumorina“
• Delfi JUHTKIRI: „Legaalne parkimismaffia tuleks lõpetada“
• Delfi: „Uus idee parkimiskontrolöride lollitamiseks“
• Õhtuleht: „Autoomanike vastulöök parkimistrahvile: sõidukit pildistades sõlmite lepingu“
• Postimees: „Advokaat: eraparkla võiks investeerida raha kättesaamisse“
• Delfi: „Advokaat: Kontrolöride õrritamise silt on vastuoluline“
• Postimees: „Mupo: trahvikviitung kojamehe vahel on autojuhi huvides“

Rehepappide rahakogumisnipp

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.


Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:  

„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“

Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.

Jalanõu suurustest ja sobivusest

Käesoleva postitusega ei söanda küll pretendeerida ammendavale nõuandele „kuidas valida õige suurusega jalanõud“, kuigi mingil määral sellist funktsiooni see sissekanne siiski täidab.

Tavapäraselt valitakse jalatseid lisaks funktsioonile, ehk sellele, milleks neid vajatakse ja tegumoele, värvi- ja esteetilisele eelistusele suuruse järgi, mis on seotud jalalaba pikkusega ja väljendatakse suurusnumbritena, milleks on maailmas käibel järgmised põhilised skaalad: mandri Euroopas: EUR (...39, 40, 41...jne.), Suurbritannias: UK, USA-s: US (seejuures meestel ja naistel pisut erinevad), lisaks veel ülemaailmne, aga vähetuntud, Mondo point skaala, mis on kasutusel enamasti spetsiaalsete sportjalatsite (ennekõike mäesuusasaabaste) juures. Lisaks sellele on numbriline näitaja ju ka jalalaba mõõdetud pikkus mistahes mõõtühikutes.

Samas ei ole jalalaba pikkus kaugelt ainus jalanõu sobivuse parameeter. Mugavust, jalasõbralikkust ja tervislikkust silmas pidades on väga olulised ka jalalaba kõrgus, pöia võlvi kõrgus, aga ka muud antropomeetrilised iseärasused rääkimata pöia laiusest, ehk siis liistu laiuse vastavus jalalaba laiusele.
Mida enam me ühtedes jalatsites viibime, liigume, ehk mida pikem ja intensiivsem on nende kasutus, seda olulisemat rolli kõik need mõõtmed, aga samuti jalatsi materjalid, tehnoloogia ja muud nüansid mängivad. Eriti siis kõiksugu spordijalatsite, nagu jooksusussid, rulluisud, suusasaapad, aga ka kõigi teiste erinevate spordialade spetsiaaljalavarjude puhul. Ebasobivad ja ebamugavad jalanõud on sageli põhjuseks erinevatele jalavaevustele ja valudele, aga avaldavad mõju ka tugiaparaadile laiemalt. Rohkelt asjakohast infot ortopeedia alaste teemade kohta leiab APMA - American Podiadric Medical Association.

Üldiselt räägivad jalatsivalikute alased artiklid ja juhised sellest kui tähtis on jalavarjude ostmisel nende põhjalik proovimine (mitte piirdumine vaid ühe jalatsipaari/-mudeli proovimisega, aja investeerimine jalatsivalikusse ja proovimisse jne.) ja kuidas tuleb teadlik olla oma jala mõõtudest (nii pikkusest kui laiusest), pöiavõlvi kõrgusest, üle- või alapronatsioonist ja muudest omadustest. Kindlasti on vägagi kasulik ja hea kõike neid mõõte ja nüansse teada, aga üldiselt on reaalselt kaupluses selle infoga väga vähe peale hakata kuivõrd jalatsitel on reeglina vaid pikkust märkiv mõõt. Sestap ongi proovimine vältimatu tähtusega.
Rääkides spordijalanõudest, täpsemalt jooksusussidest, oleks ju ikkagi hea kui me teaksime milline on liistu laius (et kas see vastab oma jala laiusele) ja kui see on liiga kitsas või liiga lai, teaksime nõuda/otsida vastavas skaalas laiemat või kitsama liistuga jalavarje. Paraku, ehkki liistulaiust märkiv tähistusskaala on olemas, on vastav tähistus jalanõudel väga haruldane. Ehk enamasti ja suuremas osas toodetaksegi jalatsid nn keskmiste proportsioonidega jalale ilma eraldi liistulaiuse valiku võimaluseta ja vastava tähistuseta siis. Jooksususside valmistajatest väidab New Balance, et on ainus jalatsite tootja, kelle jalatsivalik on saadaval 3 - 6 erinevas laiuses. Tegelikult valmistavad erineva liistulaiusega mudeleid ka teised tuntud jooksujalatsite valmistajad, aga küllap siis mitte nii ulatuslikus laiusskaalas. Ometi ei leia vastava laius-tähistusega jooksususse Eesti kaubandusvõrgust. Liistulaiuse skaala ja jalatsite laiuse vastav tähistamine on rohkem kasutusel USA-s. Laiusi tähistatakse tähtedega alates kitsamast A-st kuni laiema E-ni. Skaala otstes kasutatakse eriti äärmuslike laiuste tähistamiseks tähe kordust: vastavalt kitsa liistu osas AAA ja laia liistu osas EEE. Neid tähti võib olla rohkemgi (tähe kordajana kasutatakse ka näit. tähistust 2E). Laisuskaala täht märgib liistu suhtelist laiust võrreldes liistu pikkusega. Seega pole tegu konstandiga vaid varieeruva suurusega. Keskmise liistulaiuse tähis on D (vt. laiuste tabelit US mõõtudes).

Lisaks oma jalgade mõõtmete ja iseärasuste teadustamisele soovitatakse oma jalatsiostu soovi üksikasjadega pöörduda müüjate poole, kes on saanud väga hea erialase koolituse ja oskavat igatpidi ostjat aidata. Võibolla kuskil kaupluses mõned väga heade ortopeedia alaste ja müügil olevate jalatsite omaduste teadmistega asjatundjad ka töötavad, aga ma ei julge küll kinnitada, et ma oleks selliseid kohanud. Reeglina kipub müüja abi, alates trafaretsest küsimusest, kas ta saab aidata, piirduma infoga sellest, kas tegu on uue või vana mudeliga ja mis materjalist see on. Lühidalt, selle infoga, millega eesmärgiga ostja ka ise kursis on või saab selle kohapeal välja lugeda.
Asics maaletooja OÜ Patrol juhataja Aivo Liiv möönab, et kuigi Asics valmistab ka erineva liistulaiusega susse, on nad jaekaubanduse suutmatuse tõttu jalatsite suuruse/sobivuse nüansse selgeks teha ja tooteid adekvaatselt täie arusaamise ja teadlikkusega pakkuda, loobunud erineva liistulaiusega mudelite maaletoomisest, tuues maale vaid universaalseid, keskmise liistulaiusega jalatseid. Sarnastel põhjustel on sama teed läinud ka New Balance maaletooja Morak OÜ. See probleem olevat aga üldisem, mitte ainult Eesti spetsiifiline. Euroopas olevat vaid üksikuid spetsiaalseid spordikauplusi, kust on võimalik jooksusussi valida ka liistu laiuse järgi. Selline olukord on muidugi kurb ja üldse mitte tarbijasõbralik. Ehkki jalatsitootja toodab suure tõenäosusega ka sinu jalale väga sobivaid ja hästi istuvaid jalatseid, oled kaubanduse omapärast tingitud diktaadi tõttu sunnitud leppima saadaoleva keskmisega.

Jalatsikaupluste professionaalset abi on ka raske ette kujutada kui neis puudub isegi kliendi jala elementaarsete mõõtude (jalalaba pikkus ja laius) määramise nn Brannock seade. Seega, mis tolku on müüjale kogu sellest spetsiifilisest infost, mida ostusooviga inimene võiks talle anda kui jalatsitel puudub täpsemat valikut teha aitav info? Või mida siin rääkida jalatsi mitmekülgsest (sh. liistulaiuse) tähistamisest ja abist selles plaanis, kui kauplustes puuduvad proovimiseks-võrdlusmomendiks vajalikud suurusedki. Kui üht mudelit on teatud suurust, siis teist jällegi mitte jne. – ehk alaline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Täiesti tavaline on, et sa ei saa ühe kaupluse põhjal ka ühe tootja piiratud arvu (2...3) mudelite osas adekvaatset võrdlust, vaid pead selleks mitmeid poode väisama. Põhimõtteliselt on väga raske jõuda selgusele milline konkreetse mudeli suurus sulle passib.

Sellegi poolest, vaatamata ülalkirjeldatud kaubanduse puudustele, on oma jalalaba põhimõõte, nagu pikkus ja laius, hea teada. Mõõtmist on ise kõige lihtsam teostada asetades paljas või õhukeses sokis jalg maha piisavalt suurele paberile ning piiritledes jala pikkuse õrnalt vastu varba otsa ning kanda puudutavate vastastikku paralleelselt paigutatud klotside, telliste vms.-ga (kusjuures pöia pikitelg on risti klotside servaga) ning tõmmates paberile piki klotsi jala poolset serva kriipsud. Sama tuleks siis teha ka jala laiuse mõõtmiseks asetades klotsid õrna puutega jala paremale ja vasakule küljele. Et püsti olles jalg pisut suureneb, tuleks märkimist teha jalgel seistes; või kui istudes, siis ometi keha raskust mõõdetavale jalale suunates. Kuna jalg päeva jooksul paisub ja pisut oma mõõtudes suureneb, on soovitatav sellist mõõtmist läbi viia päeva teises pooles või õhtul. Niisamuti ka jalanõude valikut.
Ehk kui pöia pikkust-laiust märkivad kriipsud paberil, on lihtne nende vaheline kaugus joonlaua/mõõdulindiga ära mõõta. Selle tulemusel on siis olemas info, millega jalatsimüüjaid vaevata ja hästiistuvaid jalavarje nõutada.

Kelle jalg ei vasta nn "Harju keskmisele", on targem soetada jalavarje spetsiaalsetest kauplustest Euroopas või USA-s kui sinna asja on.

Asjakohaseid linke:

• Spordijalatsite valimisest
• Jalatsi liistu laiustest (ingl.)
• Täpsemalt ja üksikasjalikult sellest, kuidas valida sobiva suurusega jalanõusid jm. jalatsi istuvuse alast nõu (ingl.)
• Spetsiaalselt jooksususside valikust
• New Balance laiused
• Jalalaba (ortopeediline) diagnostika ja eritaldade valmistamine
  
• Asics’i jooksusussi valiku juhised 

New Balance jooksususside reklaam, mis annab väga hästi edasi mittesobivastest jalatsitest tulenevat ebamugavustunnet.

Probleem Polar’i pulsivööga

Ei tea mis jama see on, aga üsna lühikese aja jooksul (s.o. alla aasta jooksul) on korduvalt esinenud pulsinäidu anomaalia Polar pulsomeetri (HRM) Polar RS400 töös.
Pulsikella ca poole aastase probleemideta kasutamise järel, hakkas see treeningu alguses (ca kuni 6 minuti vältel) näitama, ja ühtlasi registreerima, valet pulsinäitu. Enamasti ebareaalset ühtlaselt kõrget pulssi. Polar ProTrainer graafikas näeb see hälve välja sirge horisontaalse joonena.

Suvel, kui probleem juba pikemat aega häirinud oli, pöördusin Polar’i Eesti maaletooja AS Mefo poole. Seal tehti spetsiaalse kontrollseadmega kindlaks, et viga on anduri Polar WearLink® vöös. See ei juhtinud või registreerinud pulsiimpulsse nagu pidanuks.
Ei oska küll arvata millest probleem võib pärineda, sest vööd olen kasutanud ja hooldatud vastavalt instruktsioonile – ehk siis loputatud sooja veega peale kasutamist ning pestud käsitisi, ilma kontaktide osa närtsutamata ja hõõrumata. Ei ole seda hoiustanud kuidagi kahjustavalt või muul viisil ohtu seadvalt.
AS-ist Mefo anti küll ilma pikema jututa ja probleemideta uus vöö. Mainiti seda, et ettevaatlik peab olema saatja vöö küljest eemaldamisel. Ikka üks trukk enne ja siis teine, samal ajal teise sõrmega vööd paigal hoides. Nagu ma teinud olingi.

Nüüd, olles uue vööga pulsomeetrit pruukinud pisut üle kahe kuu, on sama, ebaadekvaatne pulsinäidu jama taas tagasi.
Okei, ilmselt on selle vööga sama seis, mis eelmisegagi, ehk see ei registreeri ja/või ei juhi enam piisavalt hästi impulsse, aga imelik on ikkagi, mis on vöö töökorrast väljalangemise põhjus. Kas see siis tõesti ei kesta hästi higi või mida, sest hooldanud ja kasutanud olen seda igati heaperemehelikult ehk kasutusjuhendi kohaselt ja hoolsusega.