Tühjalt seina jäetud akulaadijate voolutarbimise müüt

Rääkides elektrisäästmise nippidest on vahest siit-sealt läbi jooksnud, et ühed salakavalad voolutarbijad on erinevad n-ö tühjalt vooluvõrku jäetud akulaadijad – mobiili, sülearvuti jms. omad. Olles võtnud ette kontrollida sellise väite paikapidavust portatiivse voolu parameetrite (sh. voolutarve) mõõtjaga Brennenstuhl PM 230 (müütas K-Rauta kauplustekett), võin kinnitada, et pelk müüt see ongi. Seade, mis mõõdab voolutarvet kümnendik wati täpsusega (lubatud viga +/- 5%), ei näita ilma tarbijata – st. olles ühendamata seadmega, mille laadimiseks see mõeldud on - mingit voolutarbimist. Isegi mõnel laadijal asuva väikese LED tulukese voolutarve on nii madal, et ei tekita reaalajas voolutarbimise näitu. Jõude vooluvõrgus oleva laadija voolutarve on vaid ehk mõni milliwatt (mW), mida ei saa mingiks arvestatavaks kaoks või kuluks lugeda.
Seega adekvaatseks põhjuseks miks laadijaid vooluvõrku mitte jätta, ei tohiks seisneda mitte niivõrd elektrikulus, vaid laadija säästmises näiteks äikesest tekkida võiva ülepinge eest, mehaanilise vigastamise ohus nende otsa või sisse koperdamisega jms.
Siinkohal tuleks aga tähelepanelik olla ja mitte segi ajada laadijaid mistahes muu elektroonikaseadmega, mis võivad ooterežiimil ikka ka mõne wati voolu tarbida.

Mõnede seadmete laadimiste voolutarbed:
Sülearvuti Ordi CL 50...................32 W
Varta AA akude laadija (4 AA aku laadimisega)......6,8 W
Mobiiltelefon (Nokia 6100)............7 W

Miks ja kuidas Ubuntu (Linux) arvutisse saada

Internetist võib leida hulganisti juttu kui tore asi on Linux opsüsteem ja kuidas seda oma Windows’i põhisesse arvutisse saada. Selliseid tekste on ohtralt inglise keeles kuid leidub eestikeelseidki.
Esimene küsimus, mis peaks keskmisel arvutikasutajal tekkima, on: miks peaks toimiva opsüsteemi (n. Windows) asendama teisega – Linux’iga – või selle olemasolevale paralleelselt installeerima, kuna Linux’iga majandamine eeldab keskmisest tunduvalt paremat arvuti tundmist ja pusimist erinevate rakenduste (n. nn WiFi) seadistamiseks?
Minuarust ei peagi. Ehk kui kasutusel on tootja poolt jätkuvalt uuendustega toetatav harjumuspärane ja vajadusi rahuldav opsüsteem (Mac, Windows), puudub selleks igasugune vajadus kui ei olda just arvutifriik, igavus ei piina, jne. Lühidalt, kes tahaks oma aega raisata arvutisse Linux’i paigaldamisele, sellega eksperimenteerimisele ja seadistamisele.
Muidugi, netist võib leida hulga põhjendusi miks eelistada Linux’it Windows’ile (n. About.com artikkel), aga tavakasutaja jaoks ei kaalu need põhjused kindlasti üles installeerimisega ja häälestamisega kaasnevat aja kulu ja sekeldusi. Sest see kõik ei kulge sugugi mitte ladusalt. Asja tööle saamiseks tuleb palju netis ringi kolada, otsida jooksvalt tekkivatele probleemidele ja takistustele lahendusi erialastest foorumitest ja mujalt. Ilmselt oleneb installeerimise ja seadistamise problemaatilisus tugevalt ka arvutist (ehk riistvarast) ja olemasolevast opsüsteemist ning selle registri või juurkataloogi korrasolekust. Võibolla ka BIOS’sest.
Minuarust ainuke põhjus olemasoleva opsüsteemi asendamiseks Linux’iga tavakasjutaja jaoks on, kui olemasolev opsüsteem on aegunud, ehk tootja seda enam ei toeta ja vana opsüsteem ei vasta enam vajadustele, ei toeta uusi rakendusi, jookseb kinni jms. Näiteks Windows 98 puhul. Aprillis 2014 lisandub vanade mittetoetavate opsüsteemide nimistusse ka Windows XP, mis juhul muutub ka selle uuega asendamine aktuaalseks.
Teine mõistlik põhjus arvutile Linux’i installeerimiseks seisneb arvuti soetamisel ilma kalli Windows’i opsüsteemita. Pole küll eriti täheldanud, et arvuteid ilma Windows’i või siis Mac’ita (Apple) müüdaks.

Linux’ist leidub mitmeid arendusi ehk nn distributsioone (ka distro’d) erinevate arvutikasutajate vajadustele ja maitsetele. Neist tuntumad või viimasel ajal enamlevinud on ehk Ubuntu.
Kuna Linux’i installeerimine arvutisse eeldab arvuti asjades keskmiselt paremat kodus olemist nagu kõvaketta osadeks jagamist ehk partatsioonide loomist jms., on välja töötatud Windows’i põhistesse arvutitesse Linux Ubuntu adopteerimist ja implementeerimist hõlbustav programm Wubi. Sellest pajatab ka Digitarga artikkel.
Kahjuks ei pruugi Ubuntu installeerimine ka Wubi’ga minna nii ladusalt ja probleemivabalt nagu kirjeldavad Wubi ametlik koduleht ja seda programmi promovad artiklid.
Sellest ka antud kirjutis siin. Ehk teemaks pole Linux ja Ubuntu heade ja halbade külgede vaagimine vaid nõuanne, kuidas üle saada ka Wubi’ga Ubuntu installi tõrkest, mis ingliskeelseid foorumeid uurides, ei olegi haruldane. Samas lihtsat ja arusaadavat lahendust sealt kõnealusele probleemile ei leia. Seda probleemi ei käsitle ka Wubi ametlik kasutamise abi.

Üldiselt Wubi installeerimine arvuti riistavara taha jääda ei tohiks, sest programmi käitamise nõuded on tagasihoidlikud – 256 MB RAM, soovitavalt 5 GB, aga minimaalselt 3 GB vaba kõvakettamahtu ning järgmised MS opsüsteemid: Windows 98, 2000, XP, Vista.
Nimelt kui Wubi installatsioonifail wubi.exe on arvutisse tõmmatud, ei pruugi see tavapärase topeltklikiga (ega ka muul moel avamisega) käivituda. Arvuti ragistab mõned sekundid, mille vältel on kursor liivakellaks, aga midagi ei juhtu. Sellisena probleem on tõstatatud ka inglise keelsetes interneti keskkondades ja Wubi/Ubuntu teemalistes foorumites. Näiteks see.
Neist spetsiaalselt Ubuntu vigade (bugs) saidil mainitakse, et wubi.exe mittekäivitumise probleem seisneb ketta non-ascii tähistuses. Ehk ketas (volume) tuleks nimetada ascii süsteemis (vaata asja seletust). Kuidas see aga käib, ma tavapärase, mitte-spetsialistist arvutikasutajana ei tea ega viitsinud ka välja uurida kuivõrd netiotsingud piisavalt ühest vastust ei andnud.
Leidsin lahenduse teisel, lihtsamal, viisil. Nimelt laadisin netist uusima Wubi (ver.9.04) asemel alla Wubi eelmise versiooni 8.10. See käivitus ilma probleemideta. Tegin paar-kolm nõutud määrangut ja programm hakkas toimetama, ehk netist Ubuntu faile alla laadima. See protsess võtab üksjagu aega, ehk võib minna päris mitu tundi.
Lõpuks oli Ubuntu 8.10 arvutis. Tegin seal nõutud määrangud ja seadistused kasutajanime, parooli, keelevaliku osas. Olles Ubuntu 8.10 kenasti käima saanud, aktiveerisin seal Ubuntu uuendamise (upgrade), mis hakkas alla sikutama uusimat versiooni 9.04. Ka see võttis omajagu, ehk üle tunni aega. Eks see ole kõige enam kinni ühenduse kiirusest. Lõpuks oli Ubuntu 9.04 arvutis ning sain alustada selle seadistamist, sh. tõmbasin alla Eesti keele paketi. Seadistamine on vältimatu kuivõrd ilma selleta ei pruugi klaviatuur väljastada neid tähemärke ja sümboleid, mida soovid. Isegi @ märgi kirjutamine ei pruugi õnnestuda ilma eelneva seadistamiseta.
Peale „klaveri“ seadistamist ja hiire seadete ülevaatamist, aktiveerisin arvutiga ühendatud printeri leidmise, mis läks ka üsna ladusalt, kui välja arvata arvuti hangumine esmasel prooviprintimisel. Peale restarti toimisid süsteem ja printer kenasti.

Sellegi poolest ei läinud Ubuntu 9.04 installeerimine päris probleemideta kuivõrd arvuti keeldus installeerimast paari testkomponenti. Ilmselt nende puudumine põhjustab Ubuntu käivitamisel aga laadumise seiskumise DOS-is peale rida *Activating swapfile swap...
Asjast sai edasi kasutades klahvikombinatsiooni Ctr+Alt+Del. Ehk põhimõtteliselt läbi eelkirjeldatud käivitamistõrke sai Ubuntu toimima ja seda uurima-puurima asutud.
Tuleb tõdeda, et Ubuntu kujundus on ise-enesest igati kena ja esteetiline (pruunikates toonides teema Human). Vastavalt soovile saab valida ka teistsuguste värvitoonide ja kujundusega teemasid, mida on kokku u kümmekond.
Üldiselt seadistusvõimalusi hakkas silma väga palju, aga üldmulje keskkonnast jäi igati hea. Koos Ubuntu’ga tuli kaasa ka rida arvutitööks vajalikke programme nagu OpenOffice (analoog MS Office paketile), kalkulaator, märkmete süsteem , veebilehitseja FireFox, e-posti programm..., pilditöötlusprogramm... jpm.

Edaspidi loodan siia postitada ka mõned tähelepanekud, märkused, ja võibolla ka kasulikud nõksud või viited Ubuntu kasutamise kohta ning selle eeliste või puuduste kohta võrreldes Windows 98 ja XP-ga.