Põgus ülevaade viimasest etapist isikliku kogemuse ja vaatenurga läbi.
Start anti, nagu ikka, keskpäeval kl.12:00. Rajale tormas kepi-kõndijatega kokku üle tuhande osavõtja. Päris korralik osavõtjaskond (taas jooksu rekord), nagu viimase aja rahvajooksudele kohane. Et õige pea peale starti (150 m või nii) läks AS-i Tallinna Vesi värava-augu tõttu järsult kitsaks, seisnes esimestes ridades alustanute jooksu algus aia augu poole spurtimises, et sealt minimaalse aja kaoga läbi saada. Vähemasti mul see esimeste esimeste ridade järel startinuna ka õnnestus. Kohe peale aia augu läbimist alustain koha parandamist kasutades selleks paremat serva tee kõrval pikemas rohus. Seda tegi nii mõnigi. Eks see ole tugeva alguse eelis või omapära, et koht paraneb küll jõudsalt, aga see ei pruugi samasuunaliselt väljenduda lõpp-ajas ega mitte kohaski.
Et tunne oli vaatamata raskevõitu ja koledal kombel higistama ajanud soojendusele hea ning lubav, ei näinud probleemi ja kõik sujus – koht paranes ja hakkasin rütmi ning tempot omaks võtma. Grupis oli joosta normaalne. Vaikselt hakkasin nägema ka tuttavaid nägusid/kujusid kellega ikka järvejooksudel rinda pistetud ja võimeid võrreldud. 1.km peal möödus mõni aasta tagasi tugeva arenguhüppe teinud ja tõiseks jooksjaks hakanud pika-kasvuline Kaido Orgulas. Kuskil 2 km kohal jõudis mulle järele ja möödus Aivar Saar, endine suusatrenni kaaslane, kes minust küll tublisti tugevam jooksja. Küsimusele, mis ta siin teeb, tema koht ju hoopis eespool, vastas Aivar, et pole suvel korralikult harjutanud - ja pani oma rütmis edasi. Mõnda aega (kuskil 4,5 km-ni vist) suutsin tal küll järel hoida, siis aga libises ta vaikselt mu vaateväljast minema.
Asfaldi osal, enne Järveküla, kuskil 3 km peal, jõudsin järele tuntud jooksufanaatikust spordiajakirjanik Andrus Nilk’ile. Paistis, et mehel hakkas üheltmaalt väljakannatamatult palav kuivõrd ta katkus jooksu peal omal särgi seljast. Vaatamata selle suve tavapärasest ilmast tunduvalt jahedamatele ilmadele viimasel nädalal, läks tollel lõigul olemine lõõskava päikese all suviselt palavaks tõepoolest, ehkki temperatuur varjus oli kuskil 18°C tuuris. Mõtlesin endamisi, et küllap mees hakkab nüüd vaikselt ära vajuma ehk mul võimalus teda sel jooksul edestada. Aga võta näpust! Hoopis ise hakkasin kuskil 5 km kohal, peale I joogipunkti, kus ma küll juua ei võtnud, vaikselt aga järjekindlalt Nilk’i pundist maha jääma. Tunne oli üllatavalt tuim – täiendavat kiirust polnud kusagilt võtta. Ka hingamine oli maksimumi piiril. Pulsist ei teadnud kuivõrd ilmelikul kombel ei olnud juba stardist alates kell ja vöö üksteisemõistmist leidnud. Lisaks oli u 3. km-l pulsivöö kõhule kukkunud ja ma ei näinud suuremat põhjust hakata selle rinnale üles upitamisega aega raiskama. Teatud piduriks oli ka kerge piste paremas õlas. Kohati meenutas tunne unes jooksmist – pingutad nagu küll, aga edasi ei lähe.
Kuskil 6 km hakkas allakäik või pigemini kannatamine. Punnitasin suutlikkuse piiril ja imestasin endamisi kuidas ma nii armetuks olen jäänud. Kellaga võetud viimase paari km keskmine kippus jääma kuskil 4.30 kanti. Küllap üheks oluliseks teguriks oli vähene võistlemine ja pikk paus viimasest võistlusest, mis oli ümber Harku järve jooks juuni keskel (28.ümber Pühajärve jooks jäi sel aastal küll vahele).
Teiseks oluliseks segavaks teguriks olid valusad ja jooksul piina valmistavad achilleus’e kõõlused, mis juba pikemat aega tuska teinud seades nii mõnegi võistlusest osavõtu kahtluse alla. Olen neid küll pikemat aega erinevate salvidega määrinud, aga ilma suuremate tulemusteta. Et need jooksmisel üliolulised on, võime tõdeda Usain Bolt’i tõenäolisest Tyson Gay’le allajäämise põhjusest.
U 7 km peal möödus must naisveteran Galina Bernat. Üritasin kaasa minna, aga polnud must seekord kiiremate sammude tegijat. Naised on üldse väga kõvasti jooksma hakanud (mitte, et seda Bernat varem poleks teinud). Neid on ikka üks jagu, kes ka oma-arust kõvadele ja treenivatele meestele kandu näitavad.
Mida aeg edasi seda enam hakkasid mind tagant tulijad kätte saama. Pikal vastutuule tagasiteel see paha polnudki. Sain ühele (nime kahjuks ei tea, numbrit ei näinud) kenasti kannale ja tema tuules koguni Bernati, eest läinud grupi, u 9 km peal kinni. Selleks ajaks oli janu ennast märku andnud, nii, et kasutasin 10 km joogipunkti ära. Minek oli aga endiselt jõuetu ja tuim ning jäin peale joogipunkti omas tempos jätkama. Metsa vahel õnneks tuul enam segama ei pääsenud. Pealegi istus mulle maastiku osa paremini kui teede lauskmaa. Sellele vaatamata ma kohta ei parandanud kuna tagant tuli ikka üksikuid kiiremaid järele ja möödagi. Viimased 4 km tundusid vaatamata maastiku paremale sobivusele, üsna pikad. AS-i Tallinna Vesi territooriumile pöörates luges keegi kohaks 191. Kohe selja taga kuulsin/tundsin olevat veel vähemalt paari koha ohustajat. Mõtlesin, et 200 hulgast ei tohi küll lasta end välja kukutada ning alustasin viimaseid jõuraase kokku koondades lõpuspurti. Spurti küll rohkem nimetuse poolest ja pigem enda jaoks kui ehk reaalselt. Vaatamata paari-kolme jooksja möödumisele viimase poole km jooksul õnnestus ikkagi 200 sees, täpsemalt 194.-na, lõpetada. Asi seegi. Aeg 1:01.04, mis kehvem kui eelmisel aastal (59.45).
Finišis oli hetkeks tunne küll üpris räbal. Taastumiseks valasin ikka õige mitu spordijooki sisse. Eks ma olin ikka mehe moodi higistanud ka.
Pealejooks koos 97.-ks tulnud mitmekülgse spordimehe firmaspordi meistri Sulev Lokk’iga läks lõpuks vaat et sama raskeks kui jooks isegi. Lihtsalt nii jõuetu ja kudend oli olek. Aga vähemasti järvele ka sel aastal tiir peale tehtud ja pole end mõtet tühja süüdistada, sest võtsin oma hetke seisust maksimumi, ma leian.
Asjakohased lingid
- Järvejooksude sari
- 38. ümber Ülemiste järve jooksu tulemused
- 38. ümber Ülemiste järve jooks Spordiportaalis
- Pilte 2010 a ümber Ülemiste järve jooksult: Stardis (Laidam) ; kuni 68. lõpetajani (Laidam) ; Spordipildid pulver
- ETV uudisklipp
- 2010 a Järvejooksude sarja koondtulemused
