Selline toode peaks keelatud olema

Ilmselt eksisteerib rida tooteid ja asju, mida ei tohiks müüa või mis võiksid üldse olemata olla. Konkreetsel juhul ajendas mind klaviatuuri haarama sellised pealtnäha lihtsad ja süütud asjakesed nagu ventiilikorgid. Täpsemalt alumiiniumist ventiilikübarad. 

Motoristid teavad ju neid küll - need, mis ventiilide otsa keeratakse - mitte selleks, et õhk rehvist välja ei tuleks vaid selleks, et mustus ja sodi ventiilikanalisse ei satuks. 

Probleemi olemus ei seisne nendes iseeneses või nende funktsioonis vaid justnimelt materjalis. Alumiiniumi pluss on kergus mistap nad väikese korgi funktsiooni täites suhestuvalt raske ratta tasakaalu ilmselt ei mõjuta. Aga sellel materjalil on omadus kergesti oksüdeeruda ning reageerida ka teiste metallide ja ühenditega, mis oksüdeerumist ja täiendava jama kuhjumist pinnale kiirendavad. 

Ma ei mäleta kust ma need sain - lebasid mul pakendis sahtlis - , aga sügisese rehvivahetuse järgselt otsustasin nad talverehvide ventiilidele peale kruvida. 

Nüüd, ca kuu peale rehvivahetust, otsustasin rehvide rõhku kontrollida ning vajadusel veidi rõhku lisada kuivõrd üks rehv tundus rohkem lössi vajunud olema. Tavaline mõne minutiline operatsioon osutus aga parajaks katsumuseks ja tund kestnud närvide proovilepanekuks kuivõrd needsamad toredad faking jullad olid võtnud nõuks ventiilidega ühe terviku moodustada. 

Tavapärane sõrmedega ventiilikübara maha keeramine osutus lootusetuks ja põhjus polnud siin külmas ilmas ning nende kinni külmumises kuivõrd tegemist oli juba teist päeva plusskraadidega sula ilmaga. Lisaks sai igaks juhuks soojendatud neid ka tiku- ja küünlaleegiga. 

Lõpuks võtsin kasutusele käejõudu võimendavad vahendid - näpitstangid ning 10mm võtme kuivõrd õnneks oli jullade disainer neile sobiva kuukandilise välimuse andnud, nii, et neile sai võtmega kenasti jõudu rakendada. See kõik ei tahtnud aga ikkagi soovitud tulemust toota kuivõrd ventiilid andsid järele oma pesas ja pehmemas, ehk kummi, osas. 

Kartsin, et neetud ventiilikübarad jäävadki lahti saamata ja vähemalt selleks päevaks autosõit tegemata. Olin tänulik küll selle eest, et selline asi toimus kodus mitte kuskil bensiinijaamas või, veelgi hullem,  külmas ja koerailmaga pimedas maantee pervel. 

Meenutasin, et tuttav-sõber autotehnik/rehvivahetaja hoiatas mind nende alumiiniumist kübarate kombe osas ventiilide külge oksüdeeruda, aga võtsin seda hoiatust siis kübekese soolaga nagu meile eeskujuks olevates riikides tavatsetakse öelda. Mitte, et ma poleks uskunud, et nad võivad oksüdeeruda ning nende lahti keeramine võib kunagi raskendatud olla, aga ma ei osanud arvata, et see oksüdeerumine võib kiire ning nende kinni kiilumine nii kapitaalne olla. Mõtlesin, et küll ma ükskord panen sinna mingit määret ka vahele. 

Mulle näis, et siin ei ole muud võimalust kui need kuradi miniatuursed gremlinid mingi relaka moodi asjaga lahti/pooleks lõigata. Seda riistapuud mul aga käepärast ei olnud ning pooltühjana näiva rehviga ei söandanud ka kuhugi rehvitöökotta teekonda ette võtma hakata. Sestap suurendasin riske näpitstangide ja mutrivõtmega opereerimisel piirini, kus paistis, et võin ventiilid päris ära lõhkuda. Õnneks andsid need alumiinimust "karistuskapslid" (võib vist nii öelda, kui oled nii rumal, et ei võta spetsialisti nõu piisavalt tõsiselt) toorele jõule lõpuks siiski järele. Tänasin J tähega algavaid tegelasi ning asendasin suure vaeva ja närvikuluga eemaldatud alumiiniumist põrgulised tagasihoidlike lollikindlate plastikust mütsikestega. 

Tagantjärele targana mõtlen, milleks selliseid asju üldse sellisest reaktiivsest materjalist, mis on aldis kinni jääma, tehakse? Kas nende väljamõtleja-valmistaja on niivõrd ebakompetentne, et ta seda ei tea või on tõenäolisest probleemist küll teadlik, aga kokkuvõttes nii ignorantne või nahhaalne, et teda kliendi sellised katsumused ei huvita? 

Kokkuvõttes väike aga vajalik elu õppetund - isegi väike pealtnäha tähtsusetu julla võib su päeva (või ka elu) kapitaalselt peenrasse keerata kui sa ei võta asjatundja hoiatusi piisava tõsidusega või oled lihtsalt loll. 

Antud juhtumil läks mul isegi hästi kuivõrd võimalikud traagilisemad stsenaariumid jäid realiseerumata. Aga kui selline jama juhtub tõepoolest kuskil nn karuperses või rõvedate ilmaolude juures maanteel, võib olukord olla naljast kaugel. 

COVID-19 haigestumise kasvu tagamaad

Suvel 2020, peale kevadist koroonaviiruse Eestisse jõudmise ja epideemia puhkemise järgset nakatumuse langust, hakkas ühiskonnas vaikselt siginema optimism viiruse taandumisest, ehkki tervishoiuspetsialistid eesotsas teadusnõukojaga hoiatasid sügisel saabuvast II lainest. Ja õigesti ennustati. 

Kui nüüd mõelda, siis miks ei oleks pidanud nakkus veelgi suurema hoo ja ulatusega tagasi tulema kuivõrd mingeid sisulisi muutusi viiruse seljatamiseks ju polnud areenile ilmunud ning teisalt oli viiruse leviku lävendit madaldanud rahva frustratsioon, piirangutest väsimine kui ka trots ja puhas lollus. 

Eri eluvaldkondi vaadeldes tasub tähele panna millal on õnnetused kasvanud, ohvrite arv tõusnud või muud kahjud suurenenud. Vastus: enamasti oodatava positiivse pöörde eel või vahetult selle järel. Siis, kui on antud liigselt voli optimismile või vabamalt võtmisele. 

Väidetavalt kipuvad õnnetused alpinistidega juhtuma pigem mäest laskumisel kui tõusul. Fataalsete tagajärgedega õnnetusi on tihipeale põhjustanud just vilunud piloodid. Pahatihti sureb raskete kehavigastustega patsient siis kui ta on juba arstide järelevalve all ja n-ö stabiliseeritud; ohvrite arv on üles hüpanud sõja või sõjalise konflikti viimastel päevadel; nakkushaiguse ohvrite arv kasvab vahetult vaktsiini väljatöötamise järgselt. 

Miks see nii on? Väga loogilistel seletatavatel põhjustel.

Mägironija puhul toimub laskumine kumuleerunud väsimuse ja võimalik, et ka mäetipu vallutamise eufooria foonil, ehk vähenenud valvsuse tingimustes. Enam ei ole justkui vaja nii palju pingutada kui tipu vallutamisel.   

Sõja puhul üritavad pooled, ehk enamasti üks, sõjaliselt tugevam pool, teise territooriumit hõivates, vastase sõjajõudu ja elavjõudu hävitades saavutada maksimumi enne rahulepingu sõlmimist. Teisalt uinutab tsiviilelanikkonda ning muudab neid hooletumaks uudised peatselt sõlmitavast rahust jne. 

Kokkuvõtvalt mängivad tulemuste halvenemises rolli järgmised faktorid:

Välised, sh vastaspoolest tulenevad:

• põhjuslike tegurite jätkumine;
• tegelike olude samaks jäämine või halvenemine;
• vastase sihipärane kahjutegevus - paremate tingimuste püüdlus.

N-ö isiksuse kesksed:

• põhjendamatu optimism kohese positiivse muutuse osas;
• ülepaisutatud enesekindlus;
• tõsiasjade ja riskide alahindamine;
• ettevaatuse ja valvsuse vähenemine;
• väsimus, tüdimus, frustratsioon.

Seega, tasub olla mõistlik, näha laiemat pilti, tahta ja osata sellest õppida ning seda ka elus rakendada. Mitte lasta end n-ö lõdvaks enne sisuliste tegurite vahetumist, ehk tasub juhinduda ütlusest "miski ei ole möödas seni kuni kõik on möödas" või siis: põhiline, määrav tegur/asjaolu on muutunud ja jõustunud.