Kas katusemeistrid on idioodid?

Küsimuse püstitus võib olla tiba terav, aga see on mulle ammu-ammu silma jäänud ja küsimusi tekitanud teema, mida ei ole suvatsenud-viitsinud seni kirja panna. Teeb selle siis nüüd vastu uut talve ära. 

Mingi aeg, ehk ca paarkümmend või veidi enam aastat tagasi läks suurema hooga lahti üsna usin eramute ja muude hoonete katuste renoveerimiste-uuendamiste laine. Ilmselt oli selle põhjuseks nii inimeste elatustaseme tõus, ehk varasemast paremad materiaalsed võimalused kui ka ulatuslikum erinevate katusekattematerjalide pakkumine ja kättesaadavus ning katuseehitusfirmade esiletõus. 

Täiesti loomulik, et need, kes said, võtsid ette vana katuse väljavahetamise uue vastu. Kes ei tahaks siis oma majale uut katust? 

Kui katuse uue materjaliga - olgu selleks kivi või plekk või ka miski muu - katmine on igati mõistlik ja loogiline, siis kummalise lisanähtusena või kaasaandena said paljud katused juurde muid artribuute, nagu lumetõkked (või kuidas iganes neid nimetatakse) jms, mille otstarbekus on pahatihti rohkem kui küsitav. Või… kui nüüd filosoofilisemalt läheneda, siis oleneb otstarbest muidugi. Kui eesmärgiks on kellegi vigastamine (või tapmine), siis on asjal muidugi mõte sees, aga vaevalt, et need atribuudid algselt päris seda eesmärki kannavad. Pigem on ühelt poolt tegemist sooviga saada rohkem raha ning teiselt poolt naiivsuse või teadmatusega, et mitte öelda vajakajäämisega loogilises mõtlemises. 

Või mille muuga seletada tõsiasja, kus libeda pinnaga plekist viilkatusele on ukseava kohale paigaldatud nn lumetõke, mis tagab kenasti selle, et lumi sadamise käigus sealt mitte jooksvalt kenasti maha ei libise vaid jääb raskust ja kõvadust koguma, et siis kriitilise massi saavutamisel lumetõkke konstruktsiooniline tugevus ületada ja alla prantsatada. Mille tulemuseks võib vabalt olla see, et parajasti hoonesse siseneja või sellest väljuja selle kamaka endale kaela saab. 

Paraku just seda, et lumi jooksvalt katuselt maha ei pudene, vaid seal kogunedes kõvaks ja raskeks muutuks, need nn tõkked just teevadki. Parajad tervise ja elude ohustajad. Sellest, kui raskeks võib katusel olev lumi muutuda, saab lugeda mu varasemast selle teemalisest postitusest. 

Probleemi illustreerimiseks ka mõned näited elust.

Lumi ja jää kriitilist massi kogumas.

"Lumekoguja" toimib.

Kui tahad lund säilitada kogu katusel, lase kogu servale panna tõke. :D

Lumi kogumas kõvadust ja valimas õiget hetke alla prantsatamiseks.

Ilma tõketeta suhteliselt laugelt katuselt valgub ka vähene lumi maha.

Kuskil oli mul neid probleemi olemust hästi näitlikustavaid pilte veel. Seega galerii võib täieneda. :)

Selline toode peaks keelatud olema

Ilmselt eksisteerib rida tooteid ja asju, mida ei tohiks müüa või mis võiksid üldse olemata olla. Konkreetsel juhul ajendas mind klaviatuuri haarama sellised pealtnäha lihtsad ja süütud asjakesed nagu ventiilikorgid. Täpsemalt alumiiniumist ventiilikübarad. 

Motoristid teavad ju neid küll - need, mis ventiilide otsa keeratakse - mitte selleks, et õhk rehvist välja ei tuleks vaid selleks, et mustus ja sodi ventiilikanalisse ei satuks. 

Probleemi olemus ei seisne nendes iseeneses või nende funktsioonis vaid justnimelt materjalis. Alumiiniumi pluss on kergus mistap nad väikese korgi funktsiooni täites suhestuvalt raske ratta tasakaalu ilmselt ei mõjuta. Aga sellel materjalil on omadus kergesti oksüdeeruda ning reageerida ka teiste metallide ja ühenditega, mis oksüdeerumist ja täiendava jama kuhjumist pinnale kiirendavad. 

Ma ei mäleta kust ma need sain - lebasid mul pakendis sahtlis - , aga sügisese rehvivahetuse järgselt otsustasin nad talverehvide ventiilidele peale kruvida. 

Nüüd, ca kuu peale rehvivahetust, otsustasin rehvide rõhku kontrollida ning vajadusel veidi rõhku lisada kuivõrd üks rehv tundus rohkem lössi vajunud olema. Tavaline mõne minutiline operatsioon osutus aga parajaks katsumuseks ja tund kestnud närvide proovilepanekuks kuivõrd needsamad toredad faking jullad olid võtnud nõuks ventiilidega ühe terviku moodustada. 

Tavapärane sõrmedega ventiilikübara maha keeramine osutus lootusetuks ja põhjus polnud siin külmas ilmas ning nende kinni külmumises kuivõrd tegemist oli juba teist päeva plusskraadidega sula ilmaga. Lisaks sai igaks juhuks soojendatud neid ka tiku- ja küünlaleegiga. 

Lõpuks võtsin kasutusele käejõudu võimendavad vahendid - näpitstangid ning 10mm võtme kuivõrd õnneks oli jullade disainer neile sobiva kuukandilise välimuse andnud, nii, et neile sai võtmega kenasti jõudu rakendada. See kõik ei tahtnud aga ikkagi soovitud tulemust toota kuivõrd ventiilid andsid järele oma pesas ja pehmemas, ehk kummi, osas. 

Kartsin, et neetud ventiilikübarad jäävadki lahti saamata ja vähemalt selleks päevaks autosõit tegemata. Olin tänulik küll selle eest, et selline asi toimus kodus mitte kuskil bensiinijaamas või, veelgi hullem,  külmas ja koerailmaga pimedas maantee pervel. 

Meenutasin, et tuttav-sõber autotehnik/rehvivahetaja hoiatas mind nende alumiiniumist kübarate kombe osas ventiilide külge oksüdeeruda, aga võtsin seda hoiatust siis kübekese soolaga nagu meile eeskujuks olevates riikides tavatsetakse öelda. Mitte, et ma poleks uskunud, et nad võivad oksüdeeruda ning nende lahti keeramine võib kunagi raskendatud olla, aga ma ei osanud arvata, et see oksüdeerumine võib kiire ning nende kinni kiilumine nii kapitaalne olla. Mõtlesin, et küll ma ükskord panen sinna mingit määret ka vahele. 

Mulle näis, et siin ei ole muud võimalust kui need kuradi miniatuursed gremlinid mingi relaka moodi asjaga lahti/pooleks lõigata. Seda riistapuud mul aga käepärast ei olnud ning pooltühjana näiva rehviga ei söandanud ka kuhugi rehvitöökotta teekonda ette võtma hakata. Sestap suurendasin riske näpitstangide ja mutrivõtmega opereerimisel piirini, kus paistis, et võin ventiilid päris ära lõhkuda. Õnneks andsid need alumiinimust "karistuskapslid" (võib vist nii öelda, kui oled nii rumal, et ei võta spetsialisti nõu piisavalt tõsiselt) toorele jõule lõpuks siiski järele. Tänasin J tähega algavaid tegelasi ning asendasin suure vaeva ja närvikuluga eemaldatud alumiiniumist põrgulised tagasihoidlike lollikindlate plastikust mütsikestega. 

Tagantjärele targana mõtlen, milleks selliseid asju üldse sellisest reaktiivsest materjalist, mis on aldis kinni jääma, tehakse? Kas nende väljamõtleja-valmistaja on niivõrd ebakompetentne, et ta seda ei tea või on tõenäolisest probleemist küll teadlik, aga kokkuvõttes nii ignorantne või nahhaalne, et teda kliendi sellised katsumused ei huvita? 

Kokkuvõttes väike aga vajalik elu õppetund - isegi väike pealtnäha tähtsusetu julla võib su päeva (või ka elu) kapitaalselt peenrasse keerata kui sa ei võta asjatundja hoiatusi piisava tõsidusega või oled lihtsalt loll. 

Antud juhtumil läks mul isegi hästi kuivõrd võimalikud traagilisemad stsenaariumid jäid realiseerumata. Aga kui selline jama juhtub tõepoolest kuskil nn karuperses või rõvedate ilmaolude juures maanteel, võib olukord olla naljast kaugel.