Kuvatud on postitused sildiga ühiskond. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ühiskond. Kuva kõik postitused

28 veebruar 2021

COVID-19 haigestumise kasvu tagamaad

Suvel 2020, peale kevadist koroonaviiruse Eestisse jõudmise ja epideemia puhkemise järgset nakatumuse langust, hakkas ühiskonnas vaikselt siginema optimism viiruse taandumisest, ehkki tervishoiuspetsialistid eesotsas teadusnõukojaga hoiatasid sügisel saabuvast II lainest. Ja õigesti ennustati. 

Kui nüüd mõelda, siis miks ei oleks pidanud nakkus veelgi suurema hoo ja ulatusega tagasi tulema kuivõrd mingeid sisulisi muutusi viiruse seljatamiseks ju polnud areenile ilmunud ning teisalt oli viiruse leviku lävendit madaldanud rahva frustratsioon, piirangutest väsimine kui ka trots ja puhas lollus. 

Eri eluvaldkondi vaadeldes tasub tähele panna millal on õnnetused kasvanud, ohvrite arv tõusnud või muud kahjud suurenenud. Vastus: enamasti oodatava positiivse pöörde eel või vahetult selle järel. Siis, kui on antud liigselt voli optimismile või vabamalt võtmisele. 

Väidetavalt kipuvad õnnetused alpinistidega juhtuma pigem mäest laskumisel kui tõusul. Fataalsete tagajärgedega õnnetusi on tihipeale põhjustanud just vilunud piloodid. Pahatihti sureb raskete kehavigastustega patsient siis kui ta on juba arstide järelevalve all ja n-ö stabiliseeritud; ohvrite arv on üles hüpanud sõja või sõjalise konflikti viimastel päevadel; nakkushaiguse ohvrite arv kasvab vahetult vaktsiini väljatöötamise järgselt. 

Miks see nii on? Väga loogilistel seletatavatel põhjustel.

Mägironija puhul toimub laskumine kumuleerunud väsimuse ja võimalik, et ka mäetipu vallutamise eufooria foonil, ehk vähenenud valvsuse tingimustes. Enam ei ole justkui vaja nii palju pingutada kui tipu vallutamisel.   

Sõja puhul üritavad pooled, ehk enamasti üks, sõjaliselt tugevam pool, teise territooriumit hõivates, vastase sõjajõudu ja elavjõudu hävitades saavutada maksimumi enne rahulepingu sõlmimist. Teisalt uinutab tsiviilelanikkonda ning muudab neid hooletumaks uudised peatselt sõlmitavast rahust jne. 

Kokkuvõtvalt mängivad tulemuste halvenemises rolli järgmised faktorid:

Välised, sh vastaspoolest tulenevad:

  • põhjuslike tegurite jätkumine;
  • tegelike olude samaks jäämine või halvenemine;
  • vastase sihipärane kahjutegevus - paremate tingimuste püüdlus.

N-ö isiksuse kesksed:

  • põhjendamatu optimism kohese positiivse muutuse osas;
  • ülepaisutatud enesekindlus;
  • tõsiasjade ja riskide alahindamine;
  • ettevaatuse ja valvsuse vähenemine;
  • väsimus, tüdimus, frustratsioon.

Seega, tasub olla mõistlik, näha laiemat pilti, tahta ja osata sellest õppida ning seda ka elus rakendada. Mitte lasta end n-ö lõdvaks enne sisuliste tegurite vahetumist, ehk tasub juhinduda ütlusest "miski ei ole möödas seni kuni kõik on möödas" või siis: põhiline, määrav tegur/asjaolu on muutunud ja jõustunud.

20 aprill 2020

COVID-19 kriisipiirangutest väljumine

Juba mõnda aega on olnud plaan panna kirja oma mõtted nn uue koroonaviiruse epideemiaga seoses, aga nagu ikka, on jäänud see valdavalt viitsimatuse taha. Alustan asjaga ajalises vaates siis nüüd n-ö koroonaepideemia kriisi keskelt (loodetavasti siiski pigem nii, kui et see on veel algusjärgus) ning panen kirja oma mõtted kriisiolukorrast väljumise kohta, millest on nädal rohkem kui kuu tagasi Eestis eriolukorra väljakuulutamisest (12.märtsil 2020) alates ühe sagedamini rääkima hakatud, ehkki SARS-COV-2 viirusesse nakatunute hulk Eestis on jõudnud tänaseks ca 1550 inimeseni (sh tänaseks tervenenud), haiglaravil on ca 130 inimest kellest ca 10 nn juhitaval hingamisel ning haiguse tõttu siit ilmast lahkunud kokku 40 inimest.
Viimased kaks päeva on uusi koroonapositiivseid lisandunud küll keskmisest vähem (üleeile 16, eile 7 - link vastavale Postimehe uudisele), aga see on veel liiga lühike periood saamaks aimu haigestumise dünaamikast - st. kas haigestumiste tipp on n-ö ületatud või see kasvab ikkagi sama jõudsalt edasi. Samas, maailmas võtab pandeemia üha laiemaid mõõtmeid ning kui kriisimeetmeid liiga uljalt lõdvendada ning inimeste endi suhtumine muutub kergekäelisemaks, võib haigus suuremalt kui varem tagasi tulla.
Väga hea ja igakülgse ülevaate saab nii ülemaailmselt kui riikide lõikes siit COVID-19 pandemic dashboard.

Praktiliselt kõik alltoodud punktid on aktuaalsed ka kriisiolukorra jätkudes.

1) Karantiini ja liikumispiirangute leevendamise eelduseks peab olema ennekõike pidev viiruspositiivsete ning haiglaravi vajavate inimeste arvu vähenemine viimase kahe nädala lõikes. Seejuures peaksid olema tagatud järgmiste punktide täitmine.

2) Viiruse testimise ulatuslik laiendamine, sh selle tegemine kõigile sümptomitega inimestele, kõigile nn eesliini töötajatele (politsei, med- ja hooldustöötajad, müüjad, transporditöölised, kullerid jms), aga ka kõigile soovijatele sõltumata nende hetke tervislikust seisust ja enesetundest.

3) Kõigi riiki saabunute (kas n-ö uute inimeste või ka nende näol, kes on käinud pikemal kui ööpäevasel töölähetusel) testimine ning nende piiril (selle tarbeks riigis asuvas hoones - motell, hotell vms) karantiinis hoidmine kuni testitulemuse selgumiseni. Nende osas, kel tuvastatakse viirus, kodusesse karantiini suunamine kuni tervenemiseni või tervisliku seisu halvenemisel hospidaliseerimine.

4) Nakatunute ja haigestunute senisest rangem ja kindlam karantiini tagamine, et ükski viiruspositiivne ega tema leibkondne ei liiguks ringi kohtades, kus tavapäraselt käiakse (n poed jms asutused). Lubatud oleks oma eramu hoovis või ka looduses inimtühjal alal liikumine kui seal käimine ei eelda kokkupuutumist teiste inimestega. Selle monitoorimine võib aga eeldada  elektroonilise järelvalve rakendamist.

5) Kõigile haigestunutele operatiivse, asjakohase ning katva ravi ja igakülgse abi (sh toidu ja ravimitega varustamise) tagamine riigi või omavalitsuse tasandil.

6) Kuni spetsiaalse SARS-COV-2 ravimi kasutusele tulemiseni ravi tagamine positiivseid tulemusi andnud ravimitega nagu Remdesivir ja hydroxychloroquine.

7) Ühiskondlikus ruumis hajusa liikumise, ehk 2 + 2 reeglist tõhusama kinnipidamise tagamine, sh vajadusel rangemate distsiplineerivate võtete rakendamine.

8) Kõigile inimestele ja mittetulundusühingutele (sh KÜ-d jms) tasuta või mõistliku hinnaga viirust neutraliseerivate desinfitseerimisvahendite ja isikukaitsevahendid (ennekõike maskid) kättesaadavuse tagamine.

9) Ühiskondlike ruumide (terminaalid, kauplused, postkontorid jne), vahendite ja -transpordi regulaarne ja põhjalik desinfitseerimine kuni epideemia lõppemiseni, ehk viiruse likvideerimiseni.

Pandeemiapiirangute täieliku likvideerimise eelduseks on järgmised 2 kuni 4 punkti:

a) ülemaailmse viiruse leviku ja haigestumise dünaamika pöördumine kahanemisele;
b) mõistlik, ehk hallatav viiruspositiivsete ja ambulatoorsel ravil olevate inimeste hulk riigis;
c) tõhusa spetsiaalse COVID-19 ravimi olemasolu ja kättesaadavus, mida 
d) võib täiendada spetsiaalse vaktsiini olemasolu ja sellega kõigi riskirühma kuuluvate inimeste vaktsineerimine.

Kõige olulisem on tõhusa ravimi olemasolu ja kättesaadavus ning teiseks toimiva vaktsiini olemasolu, mis võtaks maha ka inimeste hirmud peale piirangute lõpetamist. 

26 märts 2019

Kuidas geograafiliselt lokaliseerivatavate probleemide lahendamine peaks käima

Käsitlemist leidev huvitav-kasulik rakendus ei puuduta otseselt liikumist ja sõitmist, aga liikumine-sõitmine võib sellise rakenduse vajalikkuseks ideid anda. Eriti siis kui näed-koged teedel-tänavatel või ka väljaspool neid, looduses, asju, mis seal ei tohiks olla või peaks olema teisiti, ja hakkad mõtlema, et huvitav kelle haldusalasse too alla aetud kits või lahtine kaevuluuk või löökauk või mittetöötav valgusfoor või improviseeritud prügimägi jne kuulub, ehk keda peaks sellest vastutustundliku liikleja või kodanikuna teavitama.
Üks variant ongi konkreetne vastutav ametkond kindlaks teha ja nendega kontakteeruda. Selleks võib aga pahatihti üsna palju aega kuluda. Palju lihtsam oleks selline info teatud kohas avalikuks teha kust asjakohane ametkond selle ise üles korjab ning ka teised kodanikud saavad näha, et probleem on juba tõstatatud.
Nagu vanasõna ütleb – "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem." (loodame, et see ka paika peab 😊).

Anna-teada sisestatud probleemide vaade
Siseministeeriumi tellimusel on selliseks otstarbeks valmistatud suurepärane rakendus Anna-teada, mis on olemas nii veebipõhiselt kui mobiilirakendusena nii iPhone kui Android telefonide jaoks kui isegi Windows telefonide kasutajatele (huvitav, palju selliseid leidub?).
Antud keskkonnas saab igaüks märkida Eesti kaardil probleemi täpse asukohta lisades sinna juurde probleemi lühikese kirjelduse ning oma e-posti aadressi (viimast avalikult ei näidata, samas asjakohane ametkond saab soovi korral sissekande teinuga asjaolusid täpsustada).

Probleemid, mida see rakendus koondab, liigituvad valdavalt järgmiste teemade alla: teede- ja tänavate korrasolek (sh lahtised kaevuluugid, löökaugud, läbimatud teelõigud, mittekorras tänavavalgustus jms), lubamatud prügiladustamised, ohtlikud objektid (n murdunud puu, ilma piireteta ja hoiatuseta elektriseadeldis, auk jne.). Nagu tehtud sissekannetest ilmneb, ei ole probleemide kategooriad kuidagi piiratud, ehk teavitada võib erinevatest lahendamist nõudvatest probleemidest, mida saab asukohaga määratleda.

Rakendus toimib selliselt, et kasutaja poolt sisestatud probleemist teavitatakse vastutavat ametkonda või omavalitsust, kes probleemi tegelema asub. Kuidas, st. kui kiiresti ja kui kindlalt see info asjaomasesse asutusse liigub, jääb paraku selgusetuks.
Kaardi vaates tähistavad uusi, veel lahedamata probleeme punased asukoha tähised ning lahendatuid rohelised.

Rakenduse juures on küll mitmeid küsitavusi ja lahtiseid otsi, sealhulgas nimetatud info liikumise osas kui ka tõstatatud probleemide lahendamise staatuse (sh lahendatuks kvalifitseerumine), vastutaja, tähtaegade jne osas, aga idee kui selline on väga hea ja igati kiiduväärne.

Paraku tundub, et väga tuntud ja populaarne see keskkond ja rakendus veel ei ole kuivõrd eeldaks oluliselt kõrgemat sissekannete hulka kui selles praegu on. Ilmselt on siin lisaks Siseministeeriumile oluline roll ka teistel ministeeriumitel (ennekõike Keskkonnaministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil, aga ka Kultuuriministeeriumil ja Kaitseministeeriumil) ja omavalitsustel, kes võiks ja peaks sellise keskkonna kasutuselevõtust väga huvitatud olema, või kui ka ise ei ole, siis olema ülevalt poolt selleks kohustatud.

Nägid miskit jama? Ära hoia enda teada pane märk maha!




10 detsember 2017

Ühiskondlik transport versus oma sõiduvahend

Või lihtsustatult: buss vs auto, aga üldisemalt siiski mistahes igapäevane ühiskondlik maismaatransport (troll, tramm, buss jms) vs isiklikus kasutuses olev sõidu-, paketiauto, mootorratas vms.
Avalikus ruumis tõstatub aeg-ajalt poleemika ühe või teise transpordimooduse eelistest ja arendamise vajadusest. Tavaliselt siis ühiskondliku transpordi eelistamise ja arendamise vajadusest ning kitsendustest erasõidukite kasutamisele seoses liiklustiheduse ja saastamisega.
Mõtlesin, et panen ühe ja teise plussid ja miinused isiklikule kogemusele tuginedes kirja, et oleks asi n-ö läbi töötatud.

Kõigepealt võrdlustabel kategooriate lõikes, kus „+“ märgib paremust ning „=“ põhimõtteliselt võrdset seisu.

Aspektid/võrdluskategooriad
Isiklik sõiduvahend
Ühiskondlik transport
Üldine rahaline kulu sõitjale

+
Vahetu/otsene km läbimise kulu
=
=
Oma aja peremees olemine, ehk ajaline paindlikkus
+

Kohalejõudmise kiirus/sõiduaeg
+

Liikumise paindlikkus trassi, alguse ja lõpp-punkti osas
+

Hoiustamise ja parkimisega seonduv

+
Sotsiaalne aspekt
=
=
Keskkonnahoiu alane aspekt

+
Vahetu keskkond ja selle kujundamine (erinevad aspektid, sh puhtus, heliline keskkond jms)
+

Sõiduaja kasulik kasutus

+

Võrdlustabeli järgi jääb seis 4 eelise ja kahe võrdse aspektiga viiki.

Samas on eelised ja võrdsused mõnede võrdluskategooria osas suhtelised, ehk tingimuslikud, sõltudes kontekstist - valitsevatest oludest ja sõidukite tehnikast/tehnoloogiast.

Võtame eelised või puudused võrdluskategooriate lõikes lähema vaatluse alla. 

Üldise rahalise kulu osas, mis hõlmab isikliku sõiduvahendi soetamise ja ülalpidamise kulu koos hoolduse, remondi, kindlustusmaksete, riigilõivude jms on ilmne, et ühiskondliku transpordi kasutamine kujuneb nii ajas kui vahemaa osas odavamaks kui kõiki sõite ei tehta just taksoga või auto ei ole tasuta saadud (võidetud, kingitus vms.). Lisaks tuleb siin vältimatuks kuluks lugeda ka lubade tegemisega seonduvad väljaminekud autokoolile ning eksami ja lubade väljastamise riigilõivudele.

Mis puutub pelgalt km läbimise kulusse, mis ei hõlma sõiduvahendi soetamise maksumust ega muid vältimatuid eelnevaid ja kaasnevaid kulutusi selle ülalpidamisele ja hooldusele ega muud eelnevas punktis toodut, siis puhtalt kütuse, aga ka õlikulu arvesse võttes, ei pruugi ühiskondliku transpordiga kasutamine tulla enam sugugi odavam. Tulenevalt erinevatest faktoritest võivad siin tasuvuse vahed olla tugevalt nii ühiskondliku transpordi kui isikliku sõidvahendi kasuks.

Nendeks faktoriteks/teguriteks on:
  • sõidu algus- ja lõpp-punkt, mis määrab ära kasutatava ühistranspordi liigid (kas kohale jõudmiseks saab kasutada vaid üht bussi või üht transpordiliiki); 
  • piletihinnad ning sihtkohta sõitmise regulaarsus odavama kuutasu võimalusega; 
  • kas sihtkohta üldse ühiskondlik transport käib või on mingis lõigus vaja kasutada ka taksot. 
  • Isikliku sõiduvahendi kasutuse poole pealt aga selle kütusekulu ja kütuse hind ning muud otseselt sõiduga kaasnevad kulud (n teemaks, üleveokulu, aga ka parkimistasu jms);
  • Isikliku sõiduvahendit (autot) edasiviiv energia-tehnoloogiline lahendus. Näiteks elektriauto km läbimise otsene kulu energiale on 6…∞ x väiksem sama suure sisepõlemismootoriga auto omast tulenevalt sellest, milline on selle laadimise elektrienergia maksumus. 
Üldiselt sisepõlemismootoriga auto võrdluses ümberistumise vajadusega ühiskondliku transpordi kasutamisega, kujuneb otsene km läbimise kulu enam-vähem võrdseks. See aga ei hõlma parkimist ja muid kaudsemaid kulusid, mis taas oma auto kasutamise kulusid tõstavad.

Oma aja peremees olemine on pea hindamatu väärtusega aspekt, kus isiklik sõiduvahend annab paindlikkuse planeerida oma päeva ja tegemisi võmalikult efektiivselt ja tohutult aega säästa. Sa ei pea oma kohtumisi ja liikuma hakkamisi planeerima busside sõidugraafikute järgi. Rääkimata alalisest ühistranspordi peatuses ootamise vajadusest, ehk tohutust ajakulust ootamisele ning närvide mängust, kas graafikust maha jääv buss jõuab ikka õigeks ajaks sihtpunkti kus peaksid järgmise vahendiga edasi sõitma. Juhtub sedagi, et oodatavat bussi ei tulegi või see jääb nii palju hiljaks, et su plaanid lörri lähevad. Veelg enam! Maaliinide bussiliiklus on jäänud järjest hõredamaks, nii, et mõnda kohta külastab ühiskondlik transport vaid paar korda või vaid korra päevas.
Seega, kui sa ei ela ega tööta kesklinnas, on auto omamine eluline vajadus.

Kohalejõudmise kiiruse, ehk puhta sõiduaja poolest võib ühistransport teatud juhtudel - kiire rongiühendus soovitud alg- ja sihtpunkti vahel; suur asulasisene liiklustihedus ja ummikud, samas kui ühistranspordile on loodud eelised omas sõiduraja vms näol - osutuda autoga liiklemisest paremaks valikuks.

Intrigeeriv on kummagi transpordiliigi sotsiaalne aspekt. See seisneb teistega lävimise võimaluses ja selle foonis. Siin on mõlemal omad plussid ja miinused.
Ehkki ühistransport annab tänu suuremale hulgale inimestele ja seltskonna varieeruvusele selleks suuremad võimalused, siis sellist võimalust väga kasutama ei kiputa kui just ei satuta kokku mõne hea tuttavat või sõbraga. Ja isegi sel puhul võidakse suhtlemisele eelistada privaatsust. Tõenäoliselt loob sellise eelistuse justnimelt paratamatu kokkusurutus teistega, mille tugevaks miinuseks on see, et sa ei saa põgeneda ja pead olukorra ära kannatama.
Samas, autoga liigeldes oled sa üksinda, sul puudub suhtlemisvõimalus kui sa just kellegagi telefonitsi ei räägi või sul pole kaasreisjaid. Viimaste osas on sul aga võimalus neid ise valida. Võid pakkuda küüti läbi mõne sõidujagamisrakenduse (wisemile), pakkuda seda mõnele sinu kandist teadaolevalt samasse suunda sõita soovivale inimesele või võtta tee äärest peale hääletaja. Aga võid nautida ka privaatsust. Sinu valik.

Sotsiaalne aspekt on tihedalt seotud vahetu keskkonna ja olustikuga. Erinevate inimestega kaasnevad erinevad nüansid, mis torkavad seda enam silma (aga veelgi enam ninna ja kõrva), mida häirivamad need on. Ei ole just meeldiv istuda haisva inimese läheduses või määrdunud haisval istmel, kus selline inimene on istunud, või millel ta on oma silguveest vms lekkinud kotti hoidnud. Või olla sunnitud pealt kuulama külauudiste agentuuri esindajaid, kes lahkavad kellegi
personaalküsimust. Või taluma mõne mitte taskurätti kasutama õppinud tegelase alalist ninaluristamist või mõne teise kuklasse köhimist. Või kellegi valjuhäälset telefonihelinat ja sellele järgnevat telefonivestlust reportaažiga oma joomaseiklustest. Või kellegi tilulilu helide saatel telefoniga mängimist või klappideta muusika kuulamist. Seejuures, mida raskem on mängitavat muusika alla liigitada, seda tõenäolisemalt seda just sellisel, kõigile avatud viisil tarbida harrastatakse. Teinekord, kui istumisvõimalusi pole väga valida, sõltud sa aga bussijuhi muusikamaitsest.
Isikliku sõiduvahendiga sedasorti segajad ja häirivad aspektid puuduvad.

Saastamise ja keskkonnahoiu alasest asepektist läheb plusspunkt ühiskondlikule transpordile kuivõrd ühe inimese ühest kohast teise liigutamisele kulub oluliselt vähem kütust ja tekib seeläbi
vähem saastet kui kui igaüks individuaalse mootori jõul liikumisel. Samas on selle lõivuks kompromiss mugavuse ja ajakasutuse vahel.
Keskkonna alase kasu määr taandub reisijate arvule, kütusekulule ja saaste kogusele, mis omakorda oleneb kasutavavast tehnoloogiast, ehk selle „rohelisusest“. Jalgrattaga sõitmine on kindlasti keskkonnasõbralikum kui kuitahes suure reisijatearvuga ühissõiduk. Samuti ei pruugi fossiilsel kütusel ühistransport jääda keskkonnasõbralikumaks, ja ilmselt ei jäägi, võrreldes reisijate arvuga võrdse hulga rohelist energiat kasutavate elektrisõidukitega. Siin tuleb aga mängu teine liikumist pärssima asuv aspekt – liiklustihedus ja ummikud.

Ühistranspordi üheks põhiliseks plussiks on sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus - st. tegeleda sõitmise ajal millegi muu kasulikuga nagu näiteks lugemine, arvutiga töötamine, e-õppes osalemine jms. See taandub aga suuresti vastavate võimaluste olemasolule. Ilma interneti püsiühenduse ja voolupistikuta bussis on arvutiga töötamine piiratud. Täiskiilutud ja kitsaste istmevahedega bussis, aga sisuliselt võimatu. Samuti ei ole mugav lugeda bussis, trollis, trammis või rongis, kus lällavad mõned kaasreisijad või esinevad muud laadi eelpool mainitud ebamugavused/-meeldivused. Ometi on sellised tegevused tänu sellele, et juhtimisega tegeleb keegi teine, võimalikud.
Tehnika arenemisel, just isesõitvate autode tuleku ja nende tee- ja tänavaliikluse seadustamisel, ei jää sellised tegevused aga enam vaid ühiskondliku transpordi eeliseks. Sõidu ajal lugemine, arvutiga töötamine jms saab olema ka sellise auto omaniku/juhi privileeg.

Isesõitev elekrijõul liikuv auto saab olema kõige tõsisemaks väljakutseks ühistranspordile selle muutumiseks veelgi kasutaja- ja keskkonnasõbralikumaks. Loodan, et poliitikud isesõitvate sõidukite tulekud ja levikut erinevate konvensionaalsete huvigruppide huvide eest seismisega ära ei muna.





Käsitlesin siin ühistransporti ennekõike võrdluses sõiduautoga. Eraldi kategooria moodustavad aga mootorratas ja teised kaherattalised sõiduvahendid, millel on võrreldes autoga omakorda nii plusse kui miinuseid.
Motohooaja 2016 lõpetamine Pärnus
Mootorratta plussideks on suurem mobiilsus ja tänu kompaktsusele kohtadele ligipääsetavus, sh ummikute läbimise võimalus ning reeglina ka suuremale suhtelisele võimsusele võime teha kiiremaid, lühema kestusega ja seega ohutumaid möödasõite. Samuti paindlikkus ja võimalused parkimise osas. Ilmselt kõige suuremaks plussiks on aga sõiduelamus.
Miinusteks taas avatus ebasoodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, tugev tuul ja madal temperatuur ning piiratud kraami ja reisijate transpordivõimalus.

Ehkki isikliku sõiduvahendi ja ühiskondliku transpordi võrdluse tehniline skoor kujunes viigiliseks, leian, et osade võrdlusaspektide olulisus ja kaal annavad tänasel päeval ikkagi eelise (ja mitte väikse) isiklikule sõiduvahendile.

Minu hinnangul on isikliku sõiduvahendi suurimateks eelistaks ühistranspordi ees ajaline paindlikkus, ehk oma aja peremees olemine ning sõltumatus ühiskondliku transpordi sõidugraafikust, kohale jõudmise kiirus, ehk sõiduaeg ning trassi valiku vabadus. Aga mitte palju vähem ka isiklik kontroll sõiduki ja selle seisukorra üle ning niivõrd-kuivõrd selles valitsevate olude (puhtus, temperatuur, helid, kaasreisijate koosseis, mentaalne atmosfäär) kujundamise võimalus.
Tesla Model 3
Sellised mõtted ja analüüs siis. 😊

25 oktoober 2014

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.








22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

08 oktoober 2014

Mustad ja valged, õiged ja valed, külmad ja kuumad, …ehk mõlgutusi kooseluseaduse teemal

Kooseeluseadus (eelnõu materjalid EIS keskkonnas) on üks huvitav asi - fenomen, mis paneb Euroopa kõige usuleigema rahva – eestlased – jaotuma kahte selgelt teineteisele vastanduvasse leeri. Vähe paistab olema neid, keda kooseluseaduse temaatika külmaks jätab. Erinevate seisukohtade piir jookseb läbi sõprade, töökollektiide ja koguni perekondade. Tundub, et isegi neid, keda teema seni ei huvitanud, on ühiskonnas levivast  rahutusest tuld võtnud.

Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.

Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?

Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.

Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.

Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.

Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.

Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.

Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.


21 juuni 2014

Tõrvatilgutajad

Pikk jaaninädalavahetus (kokku 4 ametlikult vaba päeva) on alanud ja peaks nagu igati tore, fan ja vahva olema - välja arvatud suveilm, mis sel aastal väga visa on jalgu alla võtma -, aga ikka leidud mõni tõbras tõrvatilgutaja, kes su meepoti musta mõrudat jama täis ajab ja su tuju vähemalt mõneks ajaks ära nullib.
Nimelt otsustasin täna ühe varba kerge vigastuse tõttu asendada jooksutrenni rullisõiduga, ehkki kodukandi Jaagupi ümbrus selleks erilisi võimalusi ei paku v.a. kergliiklustee umbes 1 km tasane lõik. Mõtlesin siis teha paaristõukeid edasi-tagasi nii tunni jagu. Ja ega kõhu peal vähem pekki ka paha ei oleks. Pealegi, tegelt on rullitamine mõnus (nagu suusataminegi, kus kogu keha töötab), eriti muidugi siis kui vorm on juba parem ja liigutada ka jõuad. Aga see otsus tekitas kokkuvõttes rohkem kulusid kui olin mõelnud (või õigemini oskasin arvata). Ehk kuluks ei olnud ainult aeg, kalorid ja mõned(sajad)grammid kehakaalust. Ühel tundmatuks jääda soovinud tegelasel oli nimelt hirmsasti vaja minu päevi ja kilomeetreid näinud Odlo joogipudelivööd, joogipudelit koos spordijoogiga ja Salomon sandaale-plätusid, millega kergliiklusteele tulin, et mitte suusasaapaid käimisega trööbata.
Jõudsin ca 20 minuti jooksul rullitada mõned otsad kilomeetrist lõiku edasi-tagasi ja korra ka juua kui teelõigu teisest otsast alguspunkti naastes avastasin, et pingi all, kuhu eelnimetatud asjad kilekotiga olin jätnud, puhus vaid tuul. Ehk seltsimees konfiskeerija oli oma aktsiooni ajastanud u 4 minutilisele vahemikule kui see teeots mu nägemisulatusest väljas oli. Seal teelõigul liikus ka mõni jalutaja ning kõrvaloleval teel sõitis autosid siia-sinna. Esimese hooga sõitsin rattaga alevi vahele vaatama, et järsku trehvan juhuslikult oma asjade õnnelikku uut omanikku. Aga kedagi-midagi sellist silma ei hakanud. Võimalik, et tüüp passis, kuskilt hoovist või nurga tagant mõnda aega peale ning kui leidis, et ohtu pole, tegi sööstu ihaldusväärse saagi järele.

Leidsin arvutist ka asjakohase Salomon matkaplätu pildi
Kuidagi oli minus juurdunud tundmus, et sellised asjad - mistahes järelvalveta asja operatiivne pihta panemine - toimuvad Tallinnas ja Lasnamäel või Ida-Virumaal. Aga võta näpust! Seltsimehed vastupandamatud-himustajad elavad ja tegutsevad ka mujal.

Vot sellised ahvid (andestust selle loomaliigi sünnipäraste esindajate ees) liiguvad meie seas. Ilmselt sa trehvad neid tänaval või kaupluses või kus iganes, aga sa ei või iial teada kui ta sulle just ühepoolse tahteväljendusena omastatud kraamiga vahele ei jää. Ära ma need asjad aga tunnen kui need mulle silma alla satuvad. Ehk kui tõbras on kohalik, siis on tal kõrge targem neid asju toas pruukida - vahelejäämise tõenäosus on pea olematu.

24 veebruar 2014

Vabariigi aastapäeva kaitsejõudude paraad


Rahvas suundumas paraadile


Kaitsejõud paraadiks valmis
Kuna sel, vabariigi 96.-l aastapäeval (või sünnipäeval, kuidas keegi tahab seda nimetada) toimusid osad olulised riiklikud rituaalid, nagu kaitsejõudude paraad ja presidendi vastuvõtt Pärnus, võtsin nõuks esimest kohapeale kaema minna. Esimest korda tõtt öelda. Aga parem hilja kui mitte... üldse või kuidas see käiski.
Ilm oli paraadi pidamiseks igati soodne - tavapärase veebruaris valitseva külma asemel mõni kraad sooja, maa lumetu ja päike üksikute kiudpilvedega taevas säramas. See ei tähendanud muidugi, et kõigil ühtviisi soe ja mugav oli. Eks seistes hakkab ikka külm. Eriti neil, kes oma kohustustest tulenevalt pikemalt ühe koha peal liikumalt seisma olid sunnitud nagu paraadi aktiivosalised ja turvajad. Eks mõne nägu ka sellest tunnistust andis.


Ei selles mõttes, et mis seals ikka, tundus, et kõik sujus ja läks stsenaariumi kohaselt - relvis ja mundreis mehed (ja ka naised) seisid kenasti rivis või paigutustes, kaitsejõudude pealik ning seejärel president käisid, asjurid, fotograafid, kaameramehed ees-ja-taga, ühe väeüksuse juurest teise juurde, tervitasid ja soovisid sõjarditele head iseseisvuspäeva.



Kaitsejõudude pealik tervitustuuril
Selle aja jooksul, mil ma paraadi pidamise kohta, kohe teispool (lõuna pool) silda, jõudsin ja piirdeaia ääres sündmust näha võimaldava koha olin leidnud kuni paraadi tegevuse alguseni tõi sõjardite põrnitsemine pähe järgmised küsimused: miks sõjameeste saapad peavad just musta värvi olema või miks muidu valges lumekaitserõivastuses üksusele ei ole leitud või suudetud neid varustada sama värvi rakmete, kinnaste, kottide, relvastuse ja muude rekvisiitidega?
Lumekarud
Musta värvi saapastega seoses meenus oma kroonuaeg, kus jalad pidevast kohustuslikust kirsades pidamisest palaval ajal hauduma läksid ja see jalgade tervisele mitte hea ei olnud. Okei, ma saan aru, et talvel ja päikesepaistelise ilmaga püüab must paremini soojust, aga siis nad torkavad talvisel valgel maastikul ka vaenlasele paremini silma, mis pole ju ka kuigi mõttekas. Maastikusse sulandumise mõttes ongi see värv kõige õigustatum ehk märjal asfaldil või siis musta mullaga põllul. Muul juhul peaks sobivaimaks värviks olema vast ikka mingi pruunikas-rohekas-hallikas.
Lumist maastikku ja valget värvi käsitledes ei usu mitte, et rakemeid ja muud nodi, mida sõjarditele külge riputatakse, ei ole võimalik valget värvi teha, liiati Eestis toimiva kaitsekulutuste rahastuse juures - 2% SKT nagu NATO standard ette näeb. Igasugune valgega selges tugevas kontrastis olev mistahes tume ese paistab valgel maastikul ikka päris kenasti kätte. Ju siis neis valdkondades on jäetud arengu ja parandamise ruumi.

Tehnika osas üllatas mind kui vaikselt liiguvad Pasi ja Sisu soomukid, pea-aegu hääletult. Eriti just Pasid. Aga samas ega teisedki ratastel liikurmasinad just ülemäära palju ei mürisenud, ehkki väljaheitegaasiga lämmatati pealtvaatajaid üks jagu.

Kuulsin ka üht uudissõna - liinur, mida pruukis oma antud korraldusetes paraadi juhajata. Vist spetsiaalne ametinimetus mingite formatsioonide joondaja või selle eest vastutava asjapulga kohta. Minu kõrva jaoks kõlas see sama nunnult nagu lepatriinu ja piilu-part.


Eesti ja Pärnu lipud

Elavjõud


















President tervitamistuuril


Vasak-parem



Merevägi (vist)


Politseijõud
Kaitseliidu malev
Tudengiühendused või musketärid?
Noored lippurid
Sõjatehnika
Soomuk Pasi
Soomukid Sisu
Head väljavaated
Mobiilne radarijaam
Mobiilised "õhutõrjujad"

Veel veokeid 
Kah(j)urid
Ka mingid lennumasinad
Kaks "moosiriiulit"
Mobiilne tulejõud
Vaade kahuritorru

Lapsed väisamas soomukid Sisu
Annaks jumal ja inim-mõistus, et sõjamasinaid vaid sel viisil pruukimist leiaksidki

02 juuni 2013

Ma elasin ammu

Sellisele järeldusele ma täna tulin, ehkki ei pea ega tunne end sugugi vanana. Võib olla niisama sellest aru ei saakski, kui lapsepõlveaastaid ning tollaseid sündmuseid ekstra ei meenutaks ja poleks taustsüsteemi ning välist objekti mille põhjal seda hinnata. Selleks objektis sobib hästi mõni elus olev vanem inimene keda tead-tunned juba varasest lapsepõlvest. Õigupoolest üks selline mu mõtted neile radadele viiski. Vaatad seda inimest ja meenutad esimesi selgemaid mälestusi seoses temaga, et millal see asi oli?... mitukümmend aastat tagasi? Ja tõded kerge imestusega, et umbes 35 ja rohkemgi aastat tagasi.

Juba tollest ajast mäletan teada vanema inimesena… või vähemalt täiskasvanuna, täismehena. Käesolevast aastast need ajad tagasi arvates, saan numbriks 1978 või 1977 või ’76 või sinna kanti. Ehk kui sealt omakorda 35 aastat tagasi kerida, jõuad otspidi juba II maailmasõja aastatesse. Täiesti juhuslikult minu kronoloogilise hindamise objektiks sattunud inimene sündis vähemalt juba enne II MS-i. Ja niisamuti kui võtan lähtekohaks oma sünniaasta, siis selle ja II MS alguse vahele jääb 30 ning lõpu vahele vaid 25 aastat, mis oma eluea peale üle kantult tähendab, et sõda oleks toimunud teisme-eas, millesest ajaperioodist pärinevad mõned mälestused justkui üle-eelmisest kuust.

Sellises tunnetuses avaldub isikliku ajakulu relatiivsus ja paradoks – sa pole vana, aga sa pärined üsna vanast ajast. Eriti noorte jaoks. Ajast, kus polnud arvuteid, mobiiltelefone ja muid infotehnoloogilisi vidinaid. Kus telekas näitas vaid üht riiklikku kanalit ja sedagi ajaliselt üsna piiratult. Parem oli seis raadioga, mis püüdis ka kaugemaid laineid ja defitsiitset muusikat, ehkki tuleb tunnistada, et Eesti Raadio programm oli väga kuulatav oma kuuldemängude, mälumängude, reportaažide ja muu sellisega. Ajast, kus vaat et enamus kaupu oli defitsiitsed (vähemalt kvaliteetsed  ja NL-ist väljaspool toodetud kaubad), kus lastele ja noortele ei olnud ajaveetmisele suurt rohkem alternatiive peale värskes õhus uitamise, palli mängimise või raamatute lugemise, sest ka perioodika oli defitsiitne. Aga eks seda hinnatum oli kõik see, mida õnnestus kätte saada. Ja kas see oli halb? Võta sa kinni.

Tuleb tunnistada, et sellise mõtteuite tulemusena hakkan tajuma miks noored 40 aastasid ja keskealiseid vanuriteks peavad. Samas, tänu meditsiini edusammudele, paremate ravimite ja kvaliteetsemale ravile koos terviseteadlikuse kasvu, tervislike eluviide harrastamise, toidu kättesaadavuse, selle mitmekesisuse ning kõigest sellest johtuva keskmise eluea pikenemisega, vast ei peaks.

21 oktoober 2012

Mida perset!

Tuleb ette selliseid olukordi või koguni päevi, mis sellise väljendi meelele või ka keelele toovad. Näiteks päeva, mis ei sisalda teab kui palju positiivset (kui üldse) küll aga masendust tekitavat teadmist, ärritavaid asjaolusid ja seiku. Lähemalt ühest sellisest päevast, mis mulle hilja-aegu osaks sai. Otsustasin selle üles tähendada, et ei tekiks illusiooni nagu kogu elu ja kõik see aeg oleks justkui lill või et siis varem pole justkui miskit ebameeldivat olnud :).

Väljanägemiselt oli üks tavapärane selle sügisene hall ilm - vihmane, sinkjashall ja jahe. Selline pigem toas olemise ja tubaste toimetuste oma, mis tööpäeva lõpuks energiast tühjaks jooksmisele igati kaasa aitab.

Esimese episoodi alapealkiri võiks olla ka „kust sellised tulevad?“.
Et juba hommikul tööle suundudes valitses auto bensiinipaagis tühjus, suundusin tööpäeva lõppedes tankima. Ühte Neste (mille püsikunde ma olen) automaattanklasse. Mõlemal pool üksikut tankimisseadet tangiti autosid. Üks auto üht pidi ja teine teistpidi. Ei mingeid pikki sabasid ega teisi ootajaid. Minu ees tankuri poole veerenud kastiga pickup maasturijuhil oli ka tankimise kavatsus. Millegiärast peatus ta enne tankurit, tankla ala piiril, nii, et tema taga olles olin sunnitud peatuma pool viltu sõiduteel. Kuna mulle aga ei meeldi teiste liikumist asjatult takistada (nagu mulle ei meeldi ka see kui mind asjatult takistatakse), sõitisin peatunud machoveokist mööda tankalaseadme juurde seal tankiva auto taha, ningaga machomasina suunas.
Kui äsjatankinud auto lahkus, võtsin tankimiskoha sisse. Selle peale kukkus machoveoki juht aga kättega vehkima ja žestikuleerima. Sain aru, et miski talle ei meeldi ja aimasin ka mis. Kuna ka mulle ei meeldinud - nüüd juba paar asja tema tegevuses -, läksin autost välja asja uurima ja selgitama. Autos istus pealtnäha viisakas ja ontlik meesterahvas. Ütlesin talle viisakalt stiilis, et pole põhjust vehkida, kui ta ise niiviisi laiutab ja sunnib teised enda järel sõiduteel tankimiskorda ootama. Härra arust oli ta ise kõik väga õigesti teinud ja mina see mats, kes n-ö järjekorras (mis koosnes tema laiutavast autost) vahele trügis. Sellist nahaalsust kohtavat vaid Venemaal, teadis härra.
Kui ma enda auto juurde tagasi suundusin, kobises mees järele midagi veel ajuhiiglaseks olemiseks. See oli küll midagi sellist, mille eest oleks tahtnud tüübile vastu nina anda. Sa oled ise nii lammas või mats (või mõlemat korraga), et ei tee märkama kuidas takistad teistel juurde- ja läbipääsu ega tee loogilist liigutust valides seda saba või autot millega samas suunas oled, vaid seisad kuskil ebamääraselt eemal ja kukud vehkima kui keegi ei suvatse aupaklikult su taga passida omakorda teiste liikumist takistades.
Härral ei jäänud siis muud üle kui teisel poole tankimisseadet vabanenud koht sisse võtta. Seal oli tal veel midagi kobiseda selle peale kui esimese hooga ei tunnistanud tankimisautomaat mu kaarti – a la, et vähe sellest, et ma trügin vahele, ei oska ma ka tankida. Härra teatas targalt, et enne tuleb kaardiga ära jahmerdada ning alles siis võib vooliku paaki pista. Mitte nagu mina, kes ma olin juba vooliku otsa paaki pistnud. Huvitaval kombel on mul aga sedaviisi toimides seni bensiini ostmine kenasti õnnestunud.

Ei saa aru neist autojuhidest, kes tanklates hirmsasti keerlevad-pöörlevad ja sihivad üritades iga hinna eest paagi suuet tankimisseade poole rihtida justkui see oleks mingi elu küsimus.
Mis vahet seal on kummalt poolt kütusevoolik tuleb? Kas siis paagi suudme poolsest küljest või teiselt poolt? Kütus on täpselt seesama mõlemal pool seadet ja voolik ulatub auto laiuses vabalt paaki isegi siis kui ka seadmest veidi eemal seisad. Aga tanklates näeb ikka selliseid tüüpe, kes ei suuda või tahagi valida kummale poole tankimiseadet nad ootele võtavad või siis suruvad vägisi nina vastu väljakujunenud liikumissuunda.
Oleks tore ja mõistlik kui tankimisaparaadi juures oleks ühel pool sõidukid ühes suunas ja teisel pool teistpidi, aga ei ole ju ka mingi eriline vaev teha väike aas ja võtta end ritta teistega samas suunas, olenemata ka sellest kummal pool su autol paagi juurdepääs on, sest see tõepoolest ei mõjuta ei tankimise ega kütuse kvaliteeti. Isegi hind on sama; nii uskumatu kui see ka võib tunduda.


Peale seda suundusin Rocca al Mare’s asuvasse grill-baari mille reklaami olin kuskil silmanud. Plaanisin seal netti minna (mille saadavusest reklaam ka teavitas) ning ühtlasi ka väikese eine võtta. Polnud seal enne käinud ja mõtlesin asja üle tsekata kuivõrd, ehkki kohvikuid ja söögikohti on Tallinnas justkui palju, siis normaalse, taskukohase kõhupoolise, kohvi-teega ja hea netiühendusega, kus ka mõni pistikupesa leiduks hubaseid kohti just jalaga segade pole.

Koht ise-enesest interjöörilt ja ligipääsetavuselt igati viisakas ja kena. Tellisin tee ja miski sooja võileiva ning võtsin laua taga koha sisse. Peale einestamist avasin arvuti, et netti minna. Mida aga polnud ega tulnud oli ühendus internetiga. Kohalik ruuter pritsis küll SSID laiali, aga sellega asi piirduski. Millegipärast oli kohalik võrk piiratud ka parooliga, mille külastaja teenindajalt võib küsida. Pusisin jupp aega parooliga, kahtlustades viga selles. Samas ei osanud ka teenindajad netiühenduse loomiseks midagi teha. Võimalik, et neil puudus üleüldse teadmine, kus ruuter paikneb või ligipääs sellele. Kõige lihtsam moodus ruuteri tasandil netiühendus taastada, on selle korraks vooluvõrgust eemaldamine ja tagasi ühendamine.
Igatahes sai vaatamata välja reklaamitud traadivaba neti võimalusele (millele viitab ka uksel asuv WiFi kleeps) kulutatud tühja nii aeg kui ka mõneti ka raha, kuivõrd plaan oli raha jätta ikkagi sellisesse kohta, kus saan ka netti pruukida.
Kahjuks pole taoline, kas välja reklaamitud neti puudumine või muud selle kasutamist puudutavate faktorite rabedus erand või üksikjuhtum. See temaatika vajaks suisa eraldi käsitlemist.

Päeva lõpuks siis paar sellist väikest „toredat“ vaba aja sisustanud seika.
Üks temaatiline klipp kah :)