TÖÖPAKKUMISTEST – MIKS JA MILLEKS? (vol. 1)

Ehkki sellest, kuidas koostada (müüvat, atraktiivset, löövat jne.) tööpakkumist, on üksjagu kirjutatud, otsustasin selles teemas oma hinnangul üsna pika-ajalist kogemust omavana ning asja sees olles ka oma tähelepanekud ja mõtted kirja panna. Äkki on, mida kannatab kõrva taha panna.

Käesolevaga teen juttu põhilisest, ehk põhimõttelisest alates küsimustest miks ja milleks, ehk siis A-st ja B-st. Järgmises sissekandes (loodan, et jõuan selleni :) peatun pikemalt tööpakkumiste eri osadel koos mõningate tööpakkumistes levinud taunitavatel sõnastustel koos siis omapoolsete soovitustega.

Kanali valik

Tööpakkumise või töökuulutuse avaldamise põhjuste tingib loomulikult vajadus töötaja(te) järele.
Sellest lähtuvalt on tarvilik mõelda kuidas me soovitud tulemuse saavutame, ehk millise kanali valime ning milline peaks selleks sobiv tööpakkumine välja nägema? Need on ka teineteisega suhestuvad, teinetest mõjutavad aspektid – kanali valik dikteerib tööpakkumise laadi ja sisu. On ju päris selge, et raadio-eetrisse ei ole mõtet paisata sisult sama mahukat ja informatiivset sõnumit kui see on mõistlik trükimeedia, ja veelgi enam, internetis avaldamise puhul. Sama käib ka telereklaami kohta. Ka trükimeedias avaldatavate tööpakkumiste esitluslaad on tulenevalt nii pinna piiratusest ja ka teistest spetsiifilistest aspektidest erinev internetis avaldatavast. Veelgi enam, trükimeedia tööpakkumise stiili ja laadi on mõistlik varieerida vastavalt väljundile – konkreetsele ajalehel või ajakirjale arvestades selle lugejate sihtgrupiga. Mõistlik on mõelda ja orienteeruda lugejaskonnale -  sihtgrupile.

Kõige vähem piiranguid, kõige suuremad võimalused ja vabadus tööpakkumise mistahes stiilis teostamisele on internetis, kus huviline võib sellega tutvuda sobival ajal ja soovitud kestuses, muidugi arvestades tööpakkumise avaldamise aega, ehk siis kandideerimistähtajaga.
Pikemalt kanalivaliku plussidel-miinustel ja nende eripäradel peatumata, käsitlen siinkohal ennekõike internetis tööpakkumise avaldamist, ehkki alljärgnev käib vähemal või suuremal määral olenemata avaldamise kanalist kirjasõnas tööpakkumiste kohta üldiselt.

Lähtekohad

Tööjõudu värbama asudes tasub meeles pidada rida põhimõttelisi asju - mõjureid ja tegureid, mis mõjutavad protsesse ja tulemust.

Need on:

1. nii, nagu konkureerime turul teiste ettevõtetega ostjate ja klientide pärast, konkureerime tööturul tööjõu osas; 
2. tööpakkumine on lisaks teavitavale-informatiivsele küljele imagoloogline akt! 
3. tööpakkumise kaudu turundate ennekõike oma firmat kui väärt tööandjat ja pakutavat töökohta kui ihaldusväärset; 
4. keegi ei pea n-ö vaikimisi või automaatselt (by default) tahtma töötada teie heaks lihtsalt sellepärast, et te nii soovite või et on tööpuudus vms. Lähtekoht tööpakkumise koostamisel ja avaldamisel peab olema selline nagu oma kaupade ja teenuste turundamisel – tehke see sihtrühmale atraktiivseks ja apetiitseks; 
5. kui müüv, lööv, silmapaistev ja atraktiivne tööpakkumine on kandidaatide ahvatlemiseks väga tähtis ja oluline, on samavõrd oluline hoiduda bluffimisest, valede (tegelikkusele mittevastavate või tõenäoliselt mitterealiseeruvate) ettekujutuste ja ootuse loomisest, rääkimata valetamisest; 
6. tööpakkumine – nii selle sisu kui laad - peegeldab tööandja korrektsust, professionaalsust, tõsiseltvõetavust, tööandja ootusi nii sobivale kandidaadile kui ka tema poolt tehtavale tööle (protsessile), aga ka suhtumist töötajatesse ning kogemusi ja hirme seoses nendega; 
7. seoses eelmise punktiga tasub seega hästi läbi mõelda millist sõnumit teie tööpakkumine kannab, millist sõnumit te soovite tööturule ja asjast huvitatutele edastada – st milline on teie poolt väljatoodava ning sõnastuse mõju. 

Tööpakkumise ülesehitus ja koostamine

Klassikaliselt koosneb tööpakkumine teatud temaatilistest osadest või rubriikidest alates ettevõtte tutvustusest lõpetades lisainfoga kandideerimisvõimaluste kohta. Tööpakkumise struktureeritud ülesehitus aitab huvilistest neist olulisest kiiremini ülevaadet saada.
Muidugi esineb ja kasutatakse ka täiesti n-ö out of the box lahendusi, mis erinevad klassikalisest formaadis ja ülesehituses tööpakkumistest rohkem või vähem nii sisu kui vormi poolest, kus tööpakkumine on kujundatud pildina ning mille sõnastus on vaba ja loominguline. Sellistel tööpakkumistel on nii omad plussid (tugevused) kui ka miinused (ohud).
Plussiks on kindlasti tavalisest klassikalisest formaadist eristumisega parem silmapaistvus. Miinuseks esitatud info raskem hoomatavus ja töödeldavus. Sageli ei pruugi huviline leida sealt piisavat infot tööandja ja töö kohta. Aga vahest on need niiviisi kavandatuki? – et jätta otsad lahti, intrigeerida huvitatuid reageerima ning lisa uurima.
Probleemiks võib kujuneda ka tööpakkumise mõistetavus, sellest arusaamine tervikuna – selle võimaliku huumori, allegooria ja all-teksti tabamine.

Vaba kujundusega tööpakkumisega on kerge libastuda kui puuduvad erialased teadmised turundusest, reklaamipsühholoogiast (ja üldse psühholoogiast), ennekõike aga asja sügavam tunnetus. Oskamatult, et mitte öelda labaselt teostatud tööpakkumisega võidakse potentsiaalselt sobivad inimesed hoopis eemale peletada ja peibutada hoopiski mitte soovitud kontingenti.
Vaba kujundusega, humoorikad-vaimukad tööpakkumised sobivad hästi näiteks reklaamibüroodele loovtöötajate värbamiseks, aga ka tavapärasest erineva kultuuri ja mentaliteediga (innovaatiliste, loovust hindavatele ja isikuvabadusi austavatele) ettevõtetele omale töötajate leidmiseks. Sellistes ettevõtetes on üldjuhul olemas ka vastav kompenents ja tunnetus soovitud resultaati andvate tööpakkumiste koosamiseks.

Tööpakkumise vormistatus ja keeleline korrektsus

Tööpakkumise põhilised vormised möödalaskmised seisnevad loogilise ülesehituse puudumises ja eklektikas info esitamisel. Näiteks nõudmistes kandidaadile vahelduvad objektiivsed nõudmised oskustele ja haridusele isikuomaduslikega, selmet oleksid loogilises reastuses. Soovitatav on tuua faktilised ja objektiivselt tuvastatavad nõudmised, nagu otseselt tööks vajalikud kompententsid ja taust - arvutiprogrammid, haridus, töökogemus, keelte oskus - enne isikuomaduslikke ja subjektiivseid tegureid.
Samuti puudulikus õigekirjas, sõnade (sh ka ametinimetuste) kokku ja lahku kirjutamises, koma ja muude kirjavahemärkide vales kasutamises, tühikute kasutamises – või õigemini nende mitte kasutamises seal, kus peab (sõnade ja kirjavahemärkide järel, mitte ees). Samuti käänete ja pöörete eklektika nii kuulutuse eri osade vahel kui teinekord ka ühe lause lõikes.

Esineb ka tööülesannete, sobivale töötajale esitatavate nõudmiste ning omalt poolt pakutava segamini ajamist ehk nende läbisegi, valedes rubriikides välja toomist. Näiteks töötamine kahes vahetuses ei ole mitte hüve vaid antud töö iseärasus/omapära isegi kui tööpakkumises serveeritakse seda vastava võimalusena. Taolise info koht on töökoha lisainfos või muus infos, kuidas iganes ta nimetatud on.
Tööpakkumise keeline vormistatus, selle tekstiline loogika ja grammatiline korrektsus ei ole mitte vähetähtsad aspektid. Otse vastupidi – need on vägagi olulised, peegeldades tööandja suhtumist ja korrektsuse taotlust. Tööpakkumise korrektuse aspekt on seda olulisem, mida kõrgemale ametikohale või kõrgema kvalifikatsiooniga töötajat otsitakse. Samuti, kui otsitakse töötajat mitte ehk kõrgele ametipositsioonile, aga ametisse mille üleanded eeldavad head väljendusoskust, korrektsust, täpsust või kriitilist meelt. Näiteks pangandustöötaja, finantsala spetsialist, sisu looja, ajakirjanik, arhitekt, insener, õpetaja aga ka müügiesindaja, kes peaks müüma keerukamaid ja mitmetahulisi tooteid/teenuseid, tegelema harituma klientuuriga jne.

Enne tööpakkumise avaldamist, tasub paluda see kellelgi teisel, kas kolleegil või ka teenust pakkuval töötajal üle vaadata nii sisulise poole osas, et kas kõik oluline on kirjas ja seal pole midagi üleliigset, kas info on esitatud õigetes kohtades ja loogilises reastuses, kas asi on nii vormiseliselt kui keeleliselt korrektne. Tavaliselt teine inimene näeb asju värskema pilguga ja ebakohad saavad kenasti avastatud/kõrvaldatud.

Tööpakkumise anonüümsus

Online keskkonnad annavad võimaluse tööpakkumist avaldada anonüümsemalt kui ükski teine kanal, kuivõrd tööpakkujal ei tarvitse ära tuua ühtki firmale viitavat rekvisiiti kun e-posti aadressi ja telefoninumbrini välja, kuivõrd kandideerimine ja kogu suhtlus on võimalik suunata vaid läbi teenusepakkuja keskkonna.

Sellist võimalust kasutatakse tavaliselt kas juba olemasoleva töötava inimese diskreetseks väljavahetamiseks; või kui ei soovita anda oma konkurentidele signaali ettevõttes toimuvatest muutustest: laienemisest, kellegi (või pole mõne nende töötaja) võimalikust üle meelitamisest jms. Sellist võimalust kasutavad ka need, kelle varjamispõhjused on sisulisemalt valgustkartvamad kas tööandja reputatsiooni mõttes või pakutava töö illegaalsusest või ebapopulaarsusest tulenevalt. Kardetakse, et ettevõtte nime alt ja kontaktidega avaldamine - nii, et huvilistel on võimalus lisainfo hankimiseks - peletab kandidaate eemale. Selline kartus on muidugi põhjendatud, aga just selsamal, kartuse aluseks oleval põhjusel, toimib sama umbusaldamise efekt ka anonüümse kuulutuse puhul. Lisaks laieneb töösoovijate umbusk ja usaldamatus ka nende ettevõtete tööpakkumistele, kel oma reputatsiooni tõttu või pakutava töö iseloomust tulnevalt anonüümsuseks sisulist põhjust pole.

Üldiselt on anonüümne tööpakkumise avaldamine taunitav praktika, millest üks endast (ja loomulikult ka teistest) lugupidav ettevõte peaks hoiduma nii palju kui võimalik.
Anonüümse tööpakkumise taunitavuse ja mitteatraktiivsuse mõistmiseks mõelge, kas te teeksite midagi anonüümse helistaja heaks, kes teilt midagi soovib? Kui kui meelsasti te seda teeksite?
Ega vist kuigi meelsasti kui üldse. Seega, ärge kärpige vabatahtlikult oma tööpakkumise usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja atraktiivsust.

Lisavõimalused tööpakkumise juures

Olenevalt keskkonnast pakub internet mitmeid huvitavaid lisavõimalusi oma tööpakkumise huvitavamaks, atraktiivsemaks ja ühtlasi informatiivsemaks muutmisel. On tark neid võimalusi ka kasutada. Selleks on kindlasti tööpakkumise kujunduslik pool võimalusega nii selle värvide valikul  kui logo lisamisel kui ka piltide ja videoklippide lisamisega.

Piltide ja klippide lisamisega saab anda ülevaate töökohast, interjöörist, eksterjöörist ja  töövahenditest. Klipid annavad lisaks võimaluse tutvustada firma väärtusi ja põhimõtteid milles oma tegevuses lähtutakse. Samuti on see hea võimalus promoda tööandjat ja töökohta kas mõne töötaja esinemisega või hoopis firmajuhi või -omaniku pöördumisega töökoha kaaluja poole. Kui keskkond ei sea piiranguid, võib pilte ja klippe lisada mitu – erineva sisuga.

Nii nagu mistahes asja, millest soovitakse head nahka, ei maksa ka pilte ja klippe teha üle jala, n-ö vaid augu täiteks tegemise pärast. Kui omal selleks vahendid, oskused või kompetents puuduvad, tuleks pöörduda professionaalide poole. Ilmselt aitavad siin õige otsa leida reklaamibürood, fotostuudiod jms.

Inimeste robotiseerumine

Igatahes sellised, pealkirjas väljendatud mõtted ja assotsatioonid minus erinevate ettevõtete klienditeenindajatega kokkupuudete põhjal tekivad.
Käesoleva postituse kirjutamise inspiratsiooniks ja tõukeks on kogemus Rimi kaubandusketiga, täpsemalt selle Tallinna Sõpruse pst keskuse infoleti teenindajaga, kellele ma loo moraali osas ometi kogu vastutust ei paneks.

Pilt Rimi Facebook'i lehelt

Protsess sai aga alguse ise-enesest suht totakast asjast nagu seda on kliendikaart, mille ma vist kuskil 2010 a keskel teha lasin ning mis juba nädala või paari pärast peale kasutusele võtmist kassades tõrkuma hakkas – kaardilugejad seda omaks võtta ei tahtnud. Ikka on kassiirid teda n-ö läbi tõmbamiseks kilekottidesse või tsekkide vahele toppinud. Vahest on see aidatud, vahest mitte. Teinekord on kassiir kaardi numbri käsitsi sisse toksinud. Üksikutel juhtudel on mõni kassiir olnud sedavõrd kogenud, et pole kaardi lugejast korduvat läbi vedamisele hakanud aega kulutamagi vaid toksinud kaardi peale esimest läbitõmbamise ebaõnnestumist kohe käsitsi. Kokkuvõttes aja võit ikkagi.

Lühidalt, kaardi kassast läbi minemine esimese korraga on õnnestunud ehk kuskil 8-l või 9-l juhul 10-st.

Mida see tähendab?
See tähendab pikemat ooteaega kassas nii minule kui kõigile neile, kes minu järel kaupade eest tasumist ootavad. Lisaks lisaliigutusi ja frustratsiooni kassiirile. Ja kuivõrd mul pole mingit alust arvata, et taoline juhuslikult toimiv (enamasti mitte-toimiv) kaart on ainult mul, suureneb klientide oote-aeg ja kassapidaja frustratsioon iga sellise kaardi võrra.

Ehkki ma olen seni Rimi kassades selle lisaminuti või paar kaardiga sahmimist ära kannatanud, mõtlesin, et küsin igaks juhuks infoleti töötajalt, kas nad võiks mu enamasti mitte töötava kaardi välja vahetada. Kokkuvõttes peaks ju Rimi ka ise sellest huvitatud olema, et klientide teenindamine oleks võimalikult sujuv ja kiire – seda rohkem kliente nad ju suudaksid teenindada ja kaupu müüa. Mitte väikese osatähtsusega pole seejuures oma töötajate säästmine, mis omakorda avaldub tööviljakuses.

Infoleti töötaja tõmbas mu kliendikaardi läbi seal olevast kaardilugejast ja ütles, et kuna tema aparaat kaarti loeb, siis ei saa ta mu kaarti välja vahetada(!). Selle juurde jäi ta isegi vaatamata mu viitamisele just äsjasele kaardi lugemise probleemidele sealsamas keskuse kassas! Küsisin, et kas ta ei usu, et mu kaart tegelikult kassades ei toimi? Ütlesin veel, et kui probleem on selles, saavad nad seda ju järele kontrollida küsides kasvõi konkreetselt kassapidajalt või vaadata järele kassa kohal asuva kaamera salvestus. Kogu mu argumentatsioon ei olnud infoleti töötaja jaoks mitte miski ning ta jäi kindlaks oma otsusele, et kuna mu kaart toimib (tema aparaat seda ju loeb), siis ei saa ta seda välja vahetada(!?).
Selline avaldus jahmatas mind niivõrd ei ma osanud suurt midagi enam kosta. Või õigemini - ma ei näinud sellel suuremat mõtet kuivõrd kui loogika ja põhjendatus ei tepsi, siis polnud alust arvata, et mingi pikem, vaidlusele kalduv argumentatsioon, võiks asja muuta. Sellest ka assotsatsioon robotiga, mis on programmeeritud toimima vastavalt teatud käsureale ja mida/keda ei huvita asja sisuline pool.
Sedastasin, et okei, eks ma seisa siis kassades (ja teised kliendid minu järel) endisel moel edasi kuniks mu kliendiks olemine saab registreeritud ning lahkusin pea täis imestust ja mõtteid, mis ka ühtlasi üsna palju nalja pakkusid.

Nädal või veidi rohkem hiljem sattusin samas kaupluse kassas tavapärasesse olukorda kaardiga, mida kassasüsteem magnetriba kaudu omaks ei tahtnud võtta. Ei aidanud ka noorukese kassapidaja poolt kaardi erinevatesse materjalidesse toppimine ja selles kaardi lugejast läbi vedamine. Aga ta jätkas seda siiski tuima järjekindlusega nii korda kümme :) selmet toksida kaardi number käsitsi sisse. Lõpuks toksis ta numbri ka käsitsi, tehes ilmselt väikese näpuka kuna ka sellega ei õnnestunud tal mu kliendistaatust registreerida.
Muidugi ei seisnud ma seal kassas vaid üksinda. Peale mind oli seal päris korralik saba. Inimesed muutusid juba rahutuks ja hakkasid seda väljendama. Teatasin lähimatele „kaaskannatajatele“, et olen teinud Rimile ettepaneku kaart välja vahetada, aga kuna nemad teatavad, et see töötab, siis pole midagi parata. Asi lõppes sellega, et kuna noor ja ilmselt kogenematu kassiir ei suutnudki tehnilistest probleemidest võitu saada, lahkusin kauplusest ilma sel korral kliendina kvalifitseerumiseta.

Samal päeval (10.nov.) saatsin Rimi üldmeilile (info.ee@rimibaltic.com) järelepärimise, kas kassapidaja peab Rimi kliendikaardi esitamisel ostu kliendina registreerima ka siis kui kaardi magnetriba ei toimi?
Sellele küsimusele on vastus veel saamata. Tahaks loota, et nad oma üldmeilile laekuvaid kirju ikkagi loevad ja küsimustele ka vastavad. Selleks annab lootust nende koduleht, mis väljendab hoolimist kliendi arvamustest.

Muidugi, Rimi infoletitöötaja eelkirjeldatud otsuse ja käitumise põhjuseid vaagides võib mõista, et põhjused ja motiivid saavad alguse kõrgemalt kui antud ametipositsioon. Sellistel puhkudel on enamasti põhjuseks firmas kehtestatud reeglid ja korraldused kuidas ja mis puhul mingit asja tehakse. Kas ja kui paindlikud - ning seejuures kui mõistuspärased - ollakse. Tihtilugu tingib just viimase momendi jäikus selle miks töötaja käitub loogikavabalt ja masinlikult, meenutades rääkivat robotit. Selle juurde käib viitamine kehtestatud korrale, et nii on paika pandud, või et lihtsalt nii on, nagu mantrat, mis peaks küsimuse lahendama.
Ma saan aru töötaja/klienditeenindaja või kelle tahes eesliini töötaja volituste piiridest ja kehtestatud reeglitest, ometi ei mõista ma kui kehtestatud korralduse jaburuse, põhjendamatuse (rääkimata seadustega vastuollu minemisest) ja probleemide tekkimise korral töötaja kaitseb ja õigustab sellist otsust või toimimisviisi suutmata selle vajalikkust loogiliselt ära põhjendada, tehes sellega endast roboti.

Robotiseerumisel on ka teisi põhjuseid näiteks süsteemsus ja standardid, mis on ellu kutsutud vigade minimeerimiseks ning teenindustasemete ühtlustamiseks firma sees erinevate üksuste või teeninduspunktide vahel. Heaks näiteks on siinkohal McDonalds’i söögikohad.
Sa annad klienditeenindajale tellimuse nagu inimene ikka a la „palun üks x-eine Coca-Cola’ga, üks metsamarjapirukas ja kohv piimaga“. Aga klienditeenindaja fikseerib su tellimuse ikkagi talle õpetatud skeemi järgides nagu ta poleks kuulnudki, mida sa talle ütlesid. Ta võtab su tellimuse nagu talle on õpetatud – küsides küsimusi tellimuse kohta oma kindlas järjekorras ja tehes ettepaneku võtta ka magustoitu. Näiteks piruka.
Pole kuigi imestamisväärne, et tekib tunne nagu räägiks inimkõnest aru saava rääkiva robotiga. Seejuures siiski mitte kõige intelligentsemaga kuivõrd tellimus tuleks jupitada ja ajastada vastustena „roboti“ küsimustele.

Olen ka tähele pannud, et mingi osa robotiseerumise põhjustest peitub inertsis – nii ettevõtete omas, mis avaldub reeglites, käskudes ja keeldudes kui eraisikute omas, mis avaldud käitumuslikes aspektides. Inerts seisneb matkimises, kopeerimises ning eeskujude ja autoriteetide järgmises. Jätkatakse või võetakse kuskilt (n. teise ettevõtte pealt) mehaaniliselt mallina üle mingeid reegleid, käsitluspraktikaid või koguni hoiakuid. Lihtsalt seepärast, et nii on need olnud või on kuskil - võib olla ka edukas ettevõttes - mõtlemata ja tunnetamata läbi konkreetse regulatsiooni või praktika mõtet ja vajalikkust.
Nii juhtub, et ühest organisatsioonist ja süsteemist ülevõetu muutub teises kohas teistsuguste asjaolude tõttu pahatihti mõttetuks ja jaburaks. Või oli ta seda juba ennegi. Aga kuna kopeerimine on lihtne ja mugav, siis ei vaevuta asju läbi mõtlema.

Mulle tundub, et mida suurem ja kiiremini kasvav organistatsioon seda kergemini taolisse ämbrisse astutakse. See oleneb ehk enamgi veel ettevõtte personalipoliitikast – kas ja kui lõbimõeldud ja juurdunud see on kõige kõrgemalt tasandilt alates. Kuidas väärtustatakse klienti, kui järjepidevad on klienditeeninduse printsiibid ja kui suurt tähelepanu neile tegelikult pööratakse, mitte vaid ei deklareerita marketingi raames.
Ülereguleeritud, jäigalt raamistatud tööülesannete ja töötaja volitustega, võiks isegi öelda paranoilistes ning sellistena rumalates organisatsioonides, juhtubki see, et töötajad surutakse roboti rolli ning firma tasandil käsitletakse klienti kui ühikut või statistilist juhtumit.

Kuidas tunneme ära robotiseerunud käitumise?
Oma kogemuse põhjal resümeerin siikohal mõned tunnused.

a) Esiti klienditeenindaja ei kuule/kuula mida talle öeldakse olles juba ette keskendunud oma positsiooni kaitsmisele (isegi kui seda ei rünnata) või õpitud käsitlusmallile (turvalisus).

b) Ta üritab probleemi paigutada tundma õpitud tuttavasse probleemide kasti isegi kui tõstatatud probleemile vastavat n-ö kasti veel pole. See avaldub ta pentsikute (tihtipeale asjasse puutumatute) küsimuste ja konstanteeringutena. Võib ka juhtuda, et kui probleemi käsitlemiseks ühtegi sobivat probleemikasti pole ja ta probleemi kliendi vastuseisu tõttu suvalisse kasti paigutada ei saa, jookseb tal piltlikult öeldes juhe kokku.

c) Ta ignoreerib fakte, argumente ja loogikat, mis eksitavad teda trafaretsest lahendusest e probleemi tuntud kasti paigutamisest.

d) Loogilise ja ammendava seligtuse puudumisel tugineb ta klišeelikkele ebamäärastele õigustustele nagu: „meil on see nii“, „nii on meil lepingus kirjas“, „arvutiprogamm nõuab seda“, „selline on meie blankett“, „ma ei saa midagi teha“, „aga see on meil kogu aeg nii käinud“, „see on igalpool nii“ jms., mida ta võib veenvust silmas pidades korrata. Osundades nii otsekui Jumalast, mitte inimtahtest määratud ja sõltuvatele tingimustele. Enamasti need töötavad kuna klient, nähes, et adekvaatset konstruktiivset dialgoogi pidada ei õnnestu, löövad lihtsalt käega.

Mõneti või otsapidi haakub robotiseerumisega ka kliendi ründamine ja tema mingiks eriskummaliseks friigiks pidamine probleemi tõstatamisel või ebakohtade osas selgituste palumisel: „te olete esimene, kes selle kohta küsib“ või „te olete esimene kellele see probleemiks on“ jms. Taoliselt üritab klienditeenindaja klienti end veidrikuna tundma panna ja ta suu kinni toppida. Aga selline lähenemine pole mitte puhal kujul robotiseerumise tunnus kui pigemini märk mugavast ja üleolevast suhtumisest klienti.
Muidugi, taoline äramärkimine võib toimuda ka positiivse tunnustusena, aga see on selgelt eristatav etteheitest puhtalt konteksti põhjal.

Võib olla on klienditeenindajate robotiseerumine aja märk. Ma ei tea. Igatahes on selline praktika jabur ja mina küll ei näe, et selline praktika pikemas perspektiivis või tugevma konkurentsi tingimustes elujõuline oleks. Pigem on see võimalus kõigile teistele inimlikuma ja parema (mõistvama) teenindusega konkurenti ületada.

Nagu sääsed

Justnimelt neid tüütuid putukaid mulle nii mõnedki autojuhid tee- ja tänavaliikluses meenutavad. Jutt käib siinkohal üht teatud liiki tüütutest, ohtlike sõiduvõtetega autojuhtidest, keda kohtab liikluses eriti palju just soojal ajal, ehk niipea kui lumi ära kaob ja linnud laulma hakkavad, rääkimata siis suvest ja varasügisest.
Praktilisel nagu sääsedki on neil kombeks sulle hästi lähedale pääseda ja oma elust seejuures mitte hoolida. Neid iseloomustab see, et kui nad sulle järele jõuvad, siis selmet oodata normaalset mõistlikul kaugusel ohutut möödasõidu võimalust, sõidavad nad sulle tagumikku nii kinni, et sinna vaid õhuvahe jääb. Justkui arvates, et see kiirendab või parandab kuidagi möödasõitmist. Vahest kohtan samasugust fenomeni kauplustes kassajärjekordades, kus mõni kodanik näikse arvavat, et järjekorra liikumise kiirust mõjutab see kui tihedalt ta eesseisjal seljas seisab.
Seejuures ei vasta tagumikussõitjate oskused ja reageerimiskiirus aga kuidagi olukorrale, mida nad olematu pikivahe jätmisega tekitanud on. Vahest olen neist tüütumaid isendeid testinud kergelt gaasijala üles laskmise või samal kiirusel jätkates piduritule näitamisega. Oh seda pidurite kriginat siis. Seni on see taolisi tegelasi ka distsiplineerinud ning nad on peale sellist testi jätnud suurema pikivahe või siis võimalusel vahetanud rada. Aga arvestades nende uimasust, võib see lõppeda ka tagant otsasõiduga.

Teinekord on olnduki reaalset põhjust hoo vaigistamiseks ja pidurdamiseks ees oleva takistuse või foori tõttu. Seejuures olen pidanud pidurdama tähelepanu kaheks jaotamisega. Piltlikult nii, et üks silm jälgib eesolevat autot ja teine vaatab peeglisse, pidurijalg samal ajal doseerimas pidurit just niipalju, et mitte eesliikujale otsa sõita ning samas mitte üleliia tugevalt, et vahetult su pagasnikus sõitja jõuaks pidama jääda.
Siit paljude tagumikussõitjate järgmine ühine tunnus – nad ei näe kuigi kaugele (või siis ongi nägemine nii vilets?) rääkimata situatsioonide ettenägemise võimest ja arusaamisest sujuvast liiklusest.
Millegipärast muutub perses sõitmise vajadus eriti tungivaks just siis kui möödasõiduks kõige vähem võimalust on – rajad kinni, tihe vastutulev liiklus, piiratud nähtavus jms. Kõnealustele tüüpidele iseloomulik ka kärsitus, ehk kui nad omaarust juba üle mõistuse kaua kellegi taga sõitma on pidanud, siis võetakse möödumismanööver ette kõigele ja kõigele vaatamata, sh. enda elule ja tervisele sülitades. Kiire ju! Ja eks kaasliiklejad pea siis halastama ju kuivõrd ka nende elud ja tervised ohus.

Mis ehk kõige imelikum - taoliste "perses-sõitjate" seas olen nii mõnelgi korral trehvanud selliseid, kes täiesti süüdimatult, üliohtlikke möödasõite sooritades sul eest kaovad, sina aga, omas tempos normaalse sõidu ja turvaliste möödasõitudega, jõuad talle mingi aeg järele. Nad oleks vahepeal justkui sõitmisest ära väsinud (või on mõni kamikazelik möödasõit lõpuks junni liiga maha jahutanud?). Ja nad jäävadki lõpuks päris sirgel ja sõidukitest vabal lõigul sulle jalgu! Ehk sisuliselt, kui neil tõesti on kiire kuhugi jõuda ja olud ohutult kiiremat edasiliikumist võimaldavad, ei ole korraga suurt kiiret enam kuhugi!?

Näiteks reedel 14.10.11 kl.18 paiku oli mul selline juhtum Tallinn-Pärnu maanteel Pärnu suunal Renault maaletooja CityMotors'i kirjadega uue pärlendava beežika Renault’ga, kel Laagri kõrvale jääval teelõigul oli tuli takus eesliikujatest mööda saamisega.
Samal päeval ja trassil juhtusin mõni aeg hiljem pealt nägema aga ühe Läti numbrimärgiga musta värvi 500-seeria BMW kamikazelikku möödasõidumanöövrit, kus samal ajal vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke hoidis vaid ära vaid viimase juhi poolt tee keskele 3. (bemmivennale möödasõidu-)rea tekitamine.

Suvel oli selliseid tagumikus-sõitvate ja seejärel hullude möödasõitudega teed jätkavate joobarjuhtidega (ei näe põhjust selliste, teiste elule, tervisele ja varale sülitavate tegelaste puhul viisakaks jäämiseks) seiku päris mitu.
Tooks põgusalt ära veel ka ühe heledat värvi kaubikujuhi, kes ei mallanud kuidagi ära oodata kui lõppeb kilomeetri-paari pikkune lõik Tallinnas Peetri külast Tartu maanteele. Käänulisel, piiratud nähtavuse ja kiirusepiiranguga lõigul, oleks ta minust möödasõitu üritades vaat et paar jalgratturit alla ajanud, pea-asi, et mööda oleks saanud. Mina sõitsin terve selle lõigu ühesuguse, seejuures ka mitte kuidagi muneva või takistava (ehk mitte lubatust väiksema) kiirusega.

Kirjutan sellest puhtalt isiklike kogemuste baasil olles täiesti kindel, et sedalaadi olukordi ja tähelpanekuid on pea kõigil juhina liikluses osalenutel. Esialgu ei ole ma siin kirjeldatud paari konkreetse juhtumi juures autode numbrimärke ära toonud, aga edaspidi ei välista, et hakkan juhtumite infot ühes nahhaalidest juhtide numbrimärkide äratoomisega käesoleva loo kommentaaridesse lisama või kui tegu väga markantse juhtumiga, teen eraldi sissekande.

Sõidukimarkide ja mudelite alusel ei saa vast mingit objektiivset joobarjuhtide välimäärajat päris teha, ometi on taoline hoolimatu ning seejuures ühtaegu rabelev ja puuduliku reageerimiskiirusega sõidumaneer jäänud mulle tihtipeale silma kaubikute ja nn pirukakärude juhtide puhul. Võibolla tuleb see sellest, et selliste sõidukite puhul on valdavalt tegu tööandjate autodega, mille suhtes peremehetunne puudub ja üritatakse võimalikult tegusad olla, mis peaks väljenduma võimalikult kiires ühest kohast teise liikumises. Ei tea. Kahtlemata on sellistel puhkudel aga tegu süüditamatute inimtüüpidega.

On kahetsusväärselt tavapärane, et tavaliselt raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste kajastustes võime ajakirjandusest lugeda kuidas liiklusõnnetuse põhjustaja n-ö vastassuunavööndisse kaldus. Justkui „kaldumise“ oleks põhjustanud mingi vältimatu ja seletamatu jõud, mitte juhi sõiduvõte: valearvestus, pahatihti aga hoopis kaasliiklejad ohtu seadev nahhaalsus.
Üldse on pentsik meedias levinud inimvastutuse pehmendamine, teisendamine ja pigem üle kandmine loodusjõududele, eluta asjadele ja nähtustele. Ning loomadega juhtunud õnnetuste ja intsidentide puhul viimastele. Uudistes on tavapärane kuidas torm või üleujutus või maavärnin tappis kedagi. Mitte, et inimesed hukkusid nende sündmuste tagajärjel või neid hukutas mitte oludele vastavalt projekteeritud ja ehitatud rajatis või hoone, kus süüdlane on ikkagi inimene. Või näiteks loomade puhul hundid on süüdi lammaste murdmises. (Huvitav, kas hundid ise ka seda teavad kui nad mõne looma maha murravad, ehk oma hundi elu elavad : ). Sedalaadi väärastunud eufemistlikkus väärib omaette käsitlemist. Igatahes on taolised sündmuste kirjeldused vastuoksa toimunu tõsidusele tihtilugu koomilised.

Õnneks meenutavad ülalkirjeldatud tegelased sääski ta teises aspektis, ehk niisamuti nagu ilmade jahenedes ja sügise saabudes jääb vähemaks sääski, jääb selliseid tagumikus sõitvaid juhte vähemaks liikluses. Ometi, kui sääsed teatud temperatuurist alates sooduks ära jäävad, siis liikluses jääb mingi hulk nende tüütuid analoogiaid tiirlema läbi aasta.


2011 a hoolimatu möödasõidu tunnustega rasked liiklusõnnetused

• 24.10.2011 Järvamaal Tallinna–Tartu mnt. 101.km
• 26.08.2011 Järva maakonnas Türi vallas Türi–Arkma tee 6.km
• 3.07.2011 Viljandimaal Karksi vallas Valga-Uulu mnt 58.km
• 5.06.2011 Lääne-Virumaal Haljala vallas Aasu külas Tallinna-Narva mnt 90.km
• 5.06.2011 Kohtla-Järvel
• 16.05.2011 Pärnu–Rakvere–Sõmerpalu mnt 10.km
• 9.04.2011 Järva maakonnas Imavere vallas Tallinn-Tartu -Võru-Luhamaa mnt 105.km
• 2.04.2011 Narvas Paul Kerese ja Võidu tänava ristmikul
• 11.03.2011 Harjumaal Kõue vallas Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa mnt 54.km
• 14.03.2011 Viljandimaal Viiratsi vallas Laidu tee 2,4. km
• 25.02.2011 Hiiumaal Heltermaa-Kärdla-Luidja mnt 7,8. km
• 9.02.2011 Raplamaal Tallinna–Rapla–Türi maantee 35.km
• 26.01.2011 Pärnu maakonnas Are vallas Tallinna-Pärnu-Ikla mnt 110.km
• 8.01.2011 Harju maakonnas Anija vallas Kose-Jägala mnt 30. km 

Nagu kärbsed

Tallinnas. Peale lõunat, nii umbes kella poole nelja või nelja tuuris otsustasin autos väikese poole tunnise värskendava uinaku teha kuna oli parajasti selline jõude aeg. Olin parkinud auto suht kesklinna ühe bussiootepaviljoni lähistele parklasse teiste autode vahele. Enne tukastamist lasin paar akent kergelt alla, et õhk ilusti läbi käiks.
Kui ma siis seal mõnda aega magusat uinakut olin lasknud, äratas mind korraga küsimus: „Зажигалкy или спички будет?“ Tegin päikseprillide taga silmad lahti. „Спички есть?“ Kordas tulesõber oma küsimust.
Pean tunnistama, et ma ei suutnud tema küsimusele uneuimasena verbaalselt kuigi kiiresti reageerida. Ilmselt piisas talle lihtsalt tema poole pilgu pööramisest, mõistmaks, et ju siis pole. Ning tont kappas bussiootepaviljoni poole, kust ta ilmselt minu manu oli ka laekunud.
Mu magusa uinaku katkestamine pakkus vähemasti mõtteainet, et kust sellised tüübid tulevad kellele alatasa tikke, välgumihklit ja suitsu on vaja jagada. Pole ju ürgaeg, et tuli oleks eluliselt hädavajalik ning selle küsimine seega mõistetav. Veel imelikum, et kui tüübil suitsule tuld nii väga vaja on (ja ta kunagi ise selle peale ei tule, et omale tikud või välgumihkel osta), siis miks ta ei kõnetada mõnd tänaval suitsetajat või selliste puudumisel selgelt ärkvel viibivat kodanikku kasvõi sealsamas, bussiootepaviljonis, kus rahvas alatas saalis.

pilt: Postimees.ee

Niipalju kui ma Tallinnas jalakäijana ja ühiskondliku transpordiga liikunud olen, on küsimus „a курить есть?“ üsnagi tavaline.
Ilmselt läheb veel mõnda aega enne kui sedalaadi küsimised hakkavad ühiskondlikust ruumis hääbuma. Seda küll vist mitte niiväga selle kohatusest arusaamise, ehk taktitunde kasvu vaid küsijate põduraks muutumisest tingitud tegevusraadiuse ahenemise ja füüsilise väljasuremise tõttu.

Lihtsuse, loogilisuse ja mugavuse poolt seoses isikutuvastuse ja kliendistaatuse „plastikuga“

Viimaks on ka avalikus ruumis - võimalik, et uue liiklusseaduse, mis võimaldab oma juhtimisõigust tõendada ka ID-kaardiga, tuules - kõneaineks tõusnud võimalus, et ID-kaart asendaks ka erinevaid kliendikaarte või koguni pangakaarte.

Mulle küll meeldiks kui enda kliendina tuvastamiseks ja vastavate soodustuste saamiseks ei peaks enam kaasa tarima erinevatest plastikkaartidest pungil rahakotti. Selline stsenaarium on paraku vaatamata ID-kaardi erinevatele võimalustele ehk laialdasele funktsionaalsusele ja turvalisusele (igatahes elektroonilise isikutuvastuse osas turvalisem mistahes muust plastikkaardist, mida tavakodaniku rahakotivahe võib leida) väga visa teoks saama. Näen ID-kaardi visa kommertskasutuselevõtu taga harjumuste inertsust ning põhjendamatuid hirme, ehk ka suuresti teadmatusest tingitud eelarvamuslikkust ja dogmaatilist n-ö kastis mõtlemist. Raevukamaid ortodoksete vaadetega kodanikke iseloomustab tugev veendumus, et kõige selle taga on kas vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid või mingid muud uue maailmakorra (ingl.k. lühend NWO) entusiastid, valitsused, kes on huvitatud totaalsest kodanike kontrollist jms. Ei vaevutagi süüvima ühe-või-teise seadme või rakenduse tegelikesse võimalustesse, toimimispõhimõtetesse ja ülesehitusse, sellesse millest miski on tingitud jne. - sest äkki see kummutab või teeb võimatuks mõne tondiloo uskumise. Mis siis saab identideedist, mis on sellise uskumisega seotud?

Teema online kommentaarides väljendub tihtilugu haiglaselt paranoiline fantaasia koos vähema või ulatuslikuma diletantlikkusega, kõiksugu negatiivsete momentide otsimine ja ka halva oletamine. Ilmselt on vastuseis ID-kaardi laiemale kasutuselevõtule suuresti põhjustatud selle esialgu poolkohustuslikust, ja nüüd, vaat et täiskohustuslikust pealesurumisest. Teisalt on riigi selline samm aga mõistetav, kuivõrd ilma nn kriitilise massita kasutajaskonnata pole ettevõtetel ja institutsioonidel huvi seda enda süsteemidega integreerida. Täna peaks vastav praktiline huvi aga selgelt olemas olema. Küll on aga õigustatud kriitika selle maksumuse osas. Ligi € 25 (Eesti rahas ca 390 EEK) ei ole kindlasti mitte odav lõbu. Peale sunnitud asi ei tohiks olla kallis, seda enam, et tegu on riigile niigi makse maksva kontingendiga.

ID-kaardi kommertskasutuse plussid ja miinused online meedias ilmunud kriitika ja vastuväidete valguses

Kulumine
Praktikas on leidnud kinnitust, et ID-kaardid on ka korduval kasutamisel kordades vastupidavamad ja kulumiskindlamad kui valdavalt magnetribaga kliendikaardid, mis kahjustuvud ainuüksi pungil rahakoti vahel olemisest, seal teineteise vastu hõõrdumisest. Isiklikult oman vastavat kogemust paari suure kaubandusvõrgu plastribaga kliendikaardiga, mis ühel juhul lakkas töötamast tubli tükk aega enne kaardi kehtivuse tähtaja saabumist ning teisel juhul ilmnesid probleemid magnetriba elektroonilise lugemisel juba mõne kuu möödudes alates kaardi saamisest. Kiibi metall-klemmid on kulumiskindlamad kui magnetribad. Seega, kui sul riigi poolt peale surutud laialdaste võimalustega kaart nagunii olemas on ja see 5 aasta pärast nagunii välja vahetada tuleb, siis milleks seda n-ö vati sees hoida?

Privaatsus
Üldine väljendatud kartus: riik või mingi müstiline „suur kõike jälgiv vend“ saab järjest suurema kontrolli eraisikute elu ja toimetamiste üle, nähes kelle klient keegi on, mida ta ostab jne. Sisuliselt naeruväärne, peamiselt teadmatusel ja isiku üldisel maailmatunnetusel põhinev, kartus.
Rääkides ID-kaardist kliendikaardi võtmes, ei saa normaaljuhul keegi kolmas kaupmehe väline osapool teada mida keegi ostis kuivõrd kliendikaarti kasutatakse valdavalt isiku tuvastamiseks kliendina mitte ostude eest tasumiseks. Siinjuures ei ole sisulist vahet kas inimene identifitseeritakse kliendina vanakooli magnetribaga kliendikaardiga või ID-kaardiga. St. kliendi-/ID-kaart ei fikseeri väljapoole kaupmehe süsteemi, mida konkreetne klient ostis. Teine lugu on kui ID-kaart toimib maksekaardina. Sel juhul on võib olla võimalus, et ostude info jookseb ka panka (päris täpselt ei tea).
Ennekõike on aga asi üüratus infomahus. Kui riik või müstiline „suur vend“ viitsiks sellise asjaga vaeva näha, siis põhimõtteliselt koguneb analoogiline info praegugi, kui ID-kaart ei ole kommertskasutuses. Oluline on ligipääs andmebaasidele, mis sellist infot sisaldavad, mitte mingi vidin ehk plastikkaart või rakendus ise-enesest. Isegi kui keegi viitsiks konkreetse isiku ostu- ja kliendiandmeid vahtida ja analüüsida, siis mida ta lõpp-kokkuvõttes selle infoga peale hakkab? Okei, ta võib üht-teist järeldada sellest milline on teie ostusummade jagunemine näiteks kaubagruppide lõikes ja kujundada selle põhjal oma turundust või konkreetselt teile saadetavaid pakkumisi. Ja mis siis? Ehk, millist kahju või ohtu see tarbijana kellelegi kätkeb?

Repliik. Selliste hirmudega seoses meenub üks vana vene multikas milles üks (vist) kitsetall külvas teiste loomade seas paanikat sellega, et üks teine, äsja lugema õppinud loom (jah, multikastes loomad räägivad ja käituvad inimeste sarnaselt), luges ta üle ja võib ka kõiki teisi üle lugeda.

Isikuandmete privaatsuse mõttes on palju enam põhjust muretseda kui neid koguvad mitmed eraõiguslikud isikud (mida kauplused oma kliendikaarte välja andes ju teevad), selle üle, kuidas isikuandmed on seal hoitud, kaitstud ja kuidas neid töödeldakse. Usutavasti on sertifitseerimiskeskuses isikuandmed palju enam ja tõhusamalt kaitstud kui mistahes eraõiguslikus asutuses, millest mõningad küsivad kliendiks tegemisel andmeid, mille küsimist nad ka ise põhjendada ei oska. Ka on loogiline, et mida vähemates kohtades (sh. sertifitseerimiskeskuses riigi vastutusel) su isikuandmed on, seda turvalisem, kui et mida rohkemates kohtades su andmed laiali on. See on nagu ikka saladustega.

Turvalisus

Enamus ID-kaardile süüks pandud turvalisuse jamasid on olnud seotud selle kasutamisel lihtlabase isikutuvastamise dokumendina (isiku nn tuvastamine siis pildi ja/või allkirja järgi) mitte selle elektroonilise turvalisusega, ja siis ka lihtlabase lollusega võtmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemise või kättesaadavale jätmisega.
Näiteks astuks võõrast ID-kaarti kuritarvitav isik sisse Elioni kauplusesse ja ostis klienti nimel arve alusel nodi. Isiku tuvastamine toimus seejuures aga vaid dokumendi pildi alusel, ehk näo järgi, ehk ülimalt subjektiivselt. Elektroonilise tuvastamisega (PIN abil) oleks taolise pettus läbi minemine tunduvalt vähem tõenäoline.

Mis puutub mõni aeg tagasi meedias laineid löönud ID-kaardi, või õigemini e-hääletamise turvalisuse probleemi Paavo Pihelgas’e näitel, siis seda ei saa kuidagi ID-kaardi turvalisuse õõnestamisena käsitleda. Oskaja programmeerija võib oma arvutisse administraatori õigustes, ja kõike muid mõeldavaid võimalusi ära kasutades, kirjutada mistahes koleda eluka. Põhimõtteliselt pole kirves süüdi kui teda taparelvana kasutatakse.


Mis siis saab kui kaart ära kaob või ära varastatakse?
See küsimus haakub kindlasti otsapidi turvalisuse küsimusega. Ei saa eitada, et selline asi tekitab meelehärmi nagu mistahes eluoluliselt olulise asja kaotamine. Tähendab see ju teatud sekeldusi, kulu ja ohtugi. Viimane seisneb siis suuresti potentsiaalse suurema kuluga, mis võivad tekkida sinu nimel võetud kohustustest, aga see on juba turvalisuse teema. Kui aga rääkida siinkohal ID-kaardist kliendikaardi võtmes, siis millist otsest või potentsiaalset kahju võib omanikule tekitada selle kliendikaardina kasutamine? Ostetakse midagi, nagu sina oleks olnud klient? So what?! Kui sa oma ID-kaarti pole veel sulgeda jõudnud, saadki oma kliendikontole ostu ja võimalik, et ka miskid boonuspunktid, mitte ei saa seda sinu ID-kaardi kasutaja.
Aga kui teil kaob ära terve rahakotitäis kaarte ja dokumente (sh. ID-kaart) kas siis on sekeldusi nagu vähem või? Loogiliselt võttes (ja ka praktikas) tunduvalt rohkem hoopis kuivõrd iga kaardi ja õiguse taastamise peale kulub aega, raha ja närve. Pealegi ei pruugi teile ühekorraga meenudagi, millised kaotsiläinud kaardid ja õigused kõik taastamist vajavad. Et mõni neist veel puudu on saab selgeks ehk järk-järgult.

ID-kaardi kaotamisel meelehärmi vaevalt et täielikult ära hoida saab. Küll saab selle kaotamise kahju ja ohu viia aga minimaalseks ning reaalse kahju tunduvalt väiksemaks võrreldes sularaha kaotamisega, igasugu kliendi- ja muid kaarte täis rahakoti kaotamisest rääkimata.
Rääkides ID-kaardist pangakaardi asendajana, siis mis vahet seal on kas kaotate pangakaardi või selle funktsionaalsusega ID-kaardi? Samamoodi ei saa siis ju poes maksta ega sularaha välja võtta kuniks saate uue kaardi. Seega, määrav on selle sulgemise ja uue kaardi saamise toimivus, lihtsus ja kiirus. Selle elektroonilise kasutuse peatamiseks tuleb helistada numbril 1777 (välismaalt +372 677 3377). Telefonitsi seda aga päris n-ö sulgeda paraku ei saa. Täielikuks kasutuse lõpetamiseks võiks aga piisata kokkuleppelisest salasõnast või koodist või alternatiivsest isikutuvastamisest ka mobiil-ID’ga lisaks ettenähtud asutusse füüsiliselt kohale ilmumisele.
ID-kaardi väljastamine toimub praegu 30 päeva jooksul, mis on kahtlemata liiga pikk aeg, liiati kui ID-kaart täidab ka teiste kaartide funktsioone. Samas ka praegu on võimalik ID-kaarti saada nn kiirkorras 5 tööpäeva jooksul. Seda siis eeldusel, et kodanikule on juba korra välja antud pass või ID-kaart. Kui see aga toimuks näiteks kahe tööpäeva sees suuremates politseiasutustes kui pangakontorites, oleks see juba tõeliselt moodne ja atraktiivne - kordades mõistlikum ja mugavam kui mitmete erinevate kaartide uuendamine erinevates firmades ja asutustes.

ID-kaart ei kanna kliendikaardina turundussõnumit

Sellist väidet kohtab (ma ütleks, vanameelsete) kaupmeeste leeris päris sageli. Taas pigem kinnismõte ja iganenud arusaam kui realiteet.

Kui paljud oskavad peast üles lugeda kõik kliendikaardid, mis neil olemas on? Okei, meenuvad selliste enam käidavate kohtade omad nagu mõned kaubandusketid või supermarketid, võib olla veel üks või teine. Samas, kui paljud valivad kauplust sellest lähtuvalt, kas neil on olemas selle kliendikaart? Pakun, et valdavalt valitakse kauplus muude kriteeriumite alusel nagu: a) seal peaks olema seda kaupa, mida vajan; b) see asub mugavalt tee peal; c) seal on soodne hinnatase või parasjagu miski kampaania käimas; d) seal on hea teenindus jne.

Kliendikaart per se valikukriteeriumina on üks viimaseid tegureid kui see üldse arvesse tulebki. Pigem käib kliendikaardi majandus selliselt, et kui oled poes ja miskit ostad ning viidatakse kliendikaardile, hakkad mõtlema, et oot mul oli vist mingi punane (konkreetse firma värvidega haakuv) kaart küll. Ja sorid ja otsid siis teist taga. Palju lihtsam oleks ju kliendistaatus tuvastada ühe konkreetse kõikjal toimiva vahendiga – ID-kaardiga...või miks mitte täiendavalt veel mobiil-ID’ga, sõrmejälje vm biomeetrilise tuvastusmeetodiga. Oluline on ju kliendistaatus kui selline, ehk ostja tuvastamine, mitte, et ta peaks tingimata meie kaupluse plastikut kaasa vedama. Viimane eeldus on pealegi egoistlik – kliendi mugavusega mittearvestav.

See, et firmavärvides kliendikaart toimiks visuaalse peibutisena kõrvalviibijatele (nn bränding) on väga naiivne ootus. See mõjub parimal juhul vaid lasteaialastele, kellele ikka värvilised asjad põnevad on.

ID-kaardi avalik näidis

Tegelikult on kliendisõbralikud ja mõjuvad edumeelseina just need ettevõtted ja asutused, mis on oma süsteemid ja kliendituvastuse integreerinud ID kaardiga. Nagu näiteks raamatupoed Apollo ja Rahva Raamat, kino Forum Cinemas, sporditarvete kauplus A2K Sport ning kindlasti nii mõnigi teine.

ID-kaardi kliendikaardina kasutamise reaalsed ja potentsiaalsed miinused

Õigupoolest väga tõsiseltvõetavaid ID-kaardi kommertskasutust kahtluse alla seadvaid miinuseid on raske näha kui ID-kaardi omadusi tondivabalt vaagida.

Mõningatest pisut lähemalt siiski.
Kurdetud on ID-kaardi lugemise kohatist aeglust, kapriiset toimivust ja raskepärast, keerulist tarkvara. Probleeme on täheldatud just seoses uute kaartide tulekuga, millised probleemid pidavat olema nüüdseks lahendatud.
Ei saa välistada, et teatud praaki võib esineda ning süsteemid ja rakendused ei pruugi alati toimida laitmatult. Probleemi põhjus ei ole siiski mitte alati kaardis, vaid justnimelt riistvaras, firmware’is, draiverites, softis, kasutatavates seadmetes ja arvutites. Tõsi ta on, et probleemide korral võib süsteemi toimivaks saamine tavakasutajale üle jõu käia, vajades asjatundja sekkumist. See ei peaks aga saamaks ainsaks kaalukeeleks ID-kaardi kui sisuliselt väga hea vahendi kasutuse üle otsustamisel.

Kuivõrd üha levinum on ID-kaarti kasutamine isikutuvastamisel arvutitesse logimisel, ei pruugi see alati kaasas olla. Samas on see ju puhtalt kasutaja enda viga või enda asi (kuidas soovite). Keegi ei keela arvuti juurest lahkumisel sellest välja logida ja kaarti kaasa võtta, mis turvalisust (nii kõrvaliste isikute poolt arvutisse sisenemise kui kaardivarguse võimalust) arvestades olekski õige tegu.

Minu hinnangul seisneb ID-kaardi suurim probleem riigi garantiide puudumises selle tavakasutusest ja loomulikust kulumisest põhjustatud mittetoimimisele (ei räägi tootja praagist) ja küllalt kõrges maksumuses ehk riigilõivu määras (tava korras taotlemine € 24,28, kiirkorras taotlemine € 44,73). Ehk alati, kui uut kaarti mistahes põhjusel vajatakse (ja tegu pole tootja praagiga), tuleb riigilõiv täismääras välja käia.

ID-kaardi kommertskaardina kasutamise edud

Riiklik haldamine – kohustuslik isikutunnistusena olemas nii-ehk-naa. Seega nii kaupmehele kui tarbijale täiendavate kulude vaba (mitte arvestades uue kaardi riigilõivu). Vahetatakse välja iga 5 aasta järel.

Kõrge turvalisus – tõendatult parem turvalisus isiku tuvastamisel kui kliendikaardi alusel (ei vaja siinkohal vast pikemalt lahti kirjutamist, et miks ja kuidas). Veel kõrgem turvalisus ja mugavus on hetkel vaid mobiil-ID’l.

Mugavus - õhem rahakott, mõistlikum ja lihtsam elu. Puudub vajadus kaasa vedada kümneid kliendikaarte lihtsalt selleks, et äkki läheb neist üht-või-teist mõnes kaupluses vaja (ja kuna Murphy seaduse järgi läheb sul vaja seda, mida sul parasjagu just kaasas pole, oledki sunnitud neid kõiki kaasas tassima, et mitte mitu korda kaupluse vahet käia). Rahakott jäägu ennekõike ikkagi raha jaoks.

Väiksem püsikulu - pangakaardina (ütleme riigisisene deebet) igakuise nn hooldustasu (ca € 1) puudumine (mis muidugi ei tähenda, et pangad ei mõtleks ID-kaardile üleminekul hooldustasu kompenseerimiseks välja uut tasu – n. süsteemihaldustasu vms.).


Teemakohased artiklid

• Sertifitseerimiskeskus: ID-kaart võiks asendada panga- ja kliendikaarte
• Rahva Raamat: kliendi- ja ID-kaardi ühendamisest võidavad mõlemad pooled
• Kaubamaja Partnerkaarti ID-kaardiga ühendada ei kavatse
• Pangad ei pea deebetkaartide ID-kaardiga asendamist võimalikuks
• Maxima: ID-kaart ei võimalda personaalseid allahindlusi
• Forum Cinemas kasutab ID-kaarte ja kliendikaarti paralleelselt
• Enamik lugejaid kasutab ID-kaarti pidevalt
• Nähtamatu vigastus jätab ID-kaardi kasutaja hätta
• Arvutispetsialist: ID-kaart ei ole väga turvaline
• Probleem uute ID-kaartidega sai lahenduse
• Lätlased saavad digiallkirja anda ka kiipkaardita
• Kohustusliku ID-kaardita inimesi ei ole palju
• Iga kuues kodanik pole endale siiani ID-kaarti teinud
• Eestis on kliendikaarte rohkem kui elanikke

Kasulik info

• ID-kaardist Wikipedias
• Kõik elektroonilisest ID’st
• Politsei- ja Piirivalveameti ID-kaardi info
• Isikutunnistuse (ID-kaardi), elamisloakaardi ja digi-ID turvaliseks kasutamiseks
• Sertifitseerimiskeskus
• Kuidas töötab ID kaart ja kuidas turvatakse temaga Internetis tehtavaid operatsioone
• ID-kaart kliendikaardiks (algatus!)

Riiklik silmakirjalikkus

28.augusti (2010 a) Äripäeva online artikkel "ID-kaart on näo näitamisest turvalisem", (tänaseks küll n-ö vana uudis, aga ometi mitte oma aktuaalsust minetanud) kirjutab kiirlaenufirma Raha24.ee kavalast nipist kuidas kiirlaenuandjad hiilivad mööda seadusandja kehtestatud nõudest kohtuda silmast-silma laenutaotlejaga (milline nõue on küll olemuslikult jabur).
Seda, et see jabur on, tõendab kujukalt artiklis käsitlemist leidev praktika. On mõistetav, et olukorras, kus kiirlaenu andmise taotlemine ja andmine põhjustas vähese reguleerituse tõttu pättusi - s.o. teiste nimel laenude võtmist ühes kohustavate tagajärgedega kannatanule - oli ebanormaalne ja seadus vajas selles osas suuremat/täpsemat reguleeritust. Aga mida sisuliselt annab laenu andja ja laenu taotleja näost näkku kohtumise kohustus? Liiati kui laenud vormistamise volitamiseks piisab digiallkirjastatud volitusest? Kas laenuandja oskab inimesele otsa vaadates öelda, et tegu ei ole pätiga ja et laenuvõtja suudab oma laenu teenindada?
Sellise kohtumise nõude seadusesse sissekirjutajad apelleerivad ilmselt isikutuvastamise vajadusele. Aga mida kindlamalt aitab inimesega kohtumine teda tuvastada kui ta on sinu jaoks võõras? Taotleja ei ole sulle teada-tuntud sõber, sugulane või niisama avaliku elu tegelane, keda ka näo järgi tuntakse. Et vaatad esitatud dokumendist pilti, mis reeglina ei ole mitte eile tehtud foto, ja sellest järeldad isikusamasuse?
Kamoon!
Palju on selliseid klienditeenindajaid, või üldse inimesi, kes suudavad 100% lähedase kindlusega tuvastada, et dokumendi pildil olev isik on sama isik, kes selle esitas? Ma usun, et vähegi elukogenud ja mõistlik inimene saab aru, et kellegi isikusamasuse tuvastamine väikese pildikese ja allkirja näidise alusel on väga rabe. Pakun, et kui seda erapooletult testida, ei küüni see oluliselt üle 40%. Igasugu isikutuvastamise kohustusega klienditeenindajate õnn on lihtsalt see, et lõviosas esitab dokumendi selle tegelik omanik ilma kellegi teisena esinemise püüuta. Kui paljud inimesed teavad, aga kellegi teise sh. oma lähikondlaste ID kaardi koode? Pakun, et see protsent on marginaalne ning neil puhkudel on tegu väga usaldusliku - mitte ära kasutava suhtega, kus tüssamine pole üldse teema.

Kuu aega hiljem, 28.09.10 Äripäeva online's avaldatud uudis "Politsei lõpetas Raha24 nutika skeemi"
teatab, et politsei lõpetas Rahapesu andmebüroo ettekirjutise alusel Raha.ee ja Tuvastaja OÜ ID kaardi abil volitamisega laenutaotlemise skeemi jäädes oma ettekirjutise alustes väga üldsõnaliseks ja ebamääraseks.

Seega jääb täiesti arusaamatuks miks rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus (RTRTS) ei võimalda laenu taotlusel isiku tuvastamist elektrooniliselt ID-kaardi ja mobiil-ID'ega, mis mõlemad on põhimõtteliselt ja oluliselt lolli- ja pätikindlamad meetodid kui kellegi suvalise inimese teise suvalise inimese tuvastamine väikese hägusa (must-valge) foto põhjal. Kas tegu on seadusandja (väljatöötaja) diletantlusega, laialt levinud inertse ignorantsuse või millega?
Asja kogu olemusest jääb mulje, et seadus pole välja töötatud mitte tavakodaniku kaitseks, vaid selleks, et Bin Laden ei saaks laenu võtta, nagu üks kommentaator ülalmainitud I uudise kommentaaris mainib. Viimane on aga eriti naiivne taotlus.

Kuidas liikluses kasutada ära Murphy seadust

Olles aastaid autojuhina liigelnud, olen linnaliikluses täheldanud paari järgmist Murpy reeglit (seadust): a) kui jään ristmikul keelava fooritulega kellegi sappa, jääb juht kas foori tulede mängu nautima, muul põhjusel elu nautima - ehk ei liigu paigast kuigi võiks ja peaks; b) kui valin vaba raja juba seisva auto (või autode rivi) kõrval, kiputakse foori tagant startides aga võidu sõitma. Nagu 200...300 m peale enne jõuda oleks mingi elu küsimus.
Seades eelduseks kiiremini edasi jõudmise (NB! ei räägi siinkohal kihutamisest, mis on sootuks eri asi) on igal juhul mõistlik valida vaba rada, sest kui toimib Murphy reegel a (juht jääb foori lubava tule rohelust imetlema) ei pea sa tema taga passima. Kui aga käivitub Murphy reegel b (kõrvalolev juht tahab millegipärast sinuga kiirendusvõistlust pidada) saad samuti kiirelt ja takistusteta liikuma. Seejuures ei pea (ja polegi eesmärk!) dragster’i roolist eksinu väljakutset vastu võtta ehk temast ette jõuda (kui sa ilmselgelt kiiremini ei edene). Las ta põrutab tuhat-nelja punnis-silmi need 200 meetrit. Sina saad vajadusel rahulikult tema taha reastuda ja oma sõitu jätkata. Päris sageli rakendub sellise situatsiooni järel veel 3.Murphy reegel – kiirendusvõistlja jääb sulle varsti jalgu. Kõige tõenäolisemalt sirgel maanteel, kus ta kihutamisind on ära raugenud.

Liiklus on üldse üks vahva isikute omapärade, temperamendi, tavade, kasvatuse, IQ, arusaamade jne. avaldumise koht. Ehk mõnest momendist rohkem ja süviti edaspidigi.

Parkimismaffiale vastu nokka

Positiivne on tõdeda, et viimasel aasta-paaril maad võtnud idiootlik parkimise leppetrahvide praktika (vt. mu varasemat selle teemalist postitust „Rehepappide rahakogumisnipp“) on lõpuks suure kella külge panduna ühiskonnas tugevat vastukaja leidnud ja vähemalt ühe päris hea algatuse genereerinud. (16.03.2010 Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“ )

Viivistasu otsuse ja leppetrahvi erinevus
Asja eest-teist takka oma auto kojamehe alt mingit laadi trahviteatise leidmine on kindlasti ebameeldiv ning tekitab õigustatud pahameelt, kui oled autot parkides oma-arust igati ontlikult, talupojamõistust kasutades ja liikluseeskirju järgivalt toiminud.
Kas tugevast pahameelest, vähestest teadmistest või mõlemist tingituna, arvavad nii mõnedki, et igasugune trahvinõue on üks-see-sama parkimistrahv - tavaliselt siis tasulise parkimise alal maksmata parkimise eest - pannes ühte patta põhimõtteliselt kaks täiesti erinevat asja – a) kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud parkimistasu mitte-tasumise või parkimise alguse fikseerimata jätmise eest määratud viivistasu otsuse ning b) eraparkla parkimisoperaatori parkimiskorra nõuete rikkumise eest määratu nn leppetrahvi (mis võib samuti seisneda vaid parkimise algusaja parkimiskellaga mitte-fikseerimises või selle ebakorrektses teostamises).
Need on aga olemuslikult kaks täiesti erinevat asja, mis käivad ka erinevate seaduste alla. Viivistasu otsuse (ehk üldiselt tuntud kui parkimistrahv) määramist sätestab Liiklusseadus, Täitemenetluse seadustik, Kohalike maksude seadus ja kohaliku omavalitsuse määrus parkimise korraldamise ja tasumäärade kohta (näiteks Tallinna oma). Nõude vaidlustamine toimub kohaliku omavalitsuse vastavas ametkonnas ja/või halduskohtus Halduskohtumenetluse seadustiku alusel.
Vaide esitamine on fikseeritud riigilõivu määraga 250.- krooni (Riigilõivuseadus § 56 lg 10). Tähelepanu sellele, et nõue tuleb igal juhul täita! Ka siis, kui asja vaidlustate ja teil on õigus, sest nõude täitmine on tagatud seaduslike repressiivmeetoditega, st. kohtutäituri poolsete sanktsioonideni pangakonto arestimisega ja sealt raha n-ö jõuga äravõtmisega. Kui saavutate vaidluses võidu, kantakse trahviks makstud raha teile tagasi.
Lepingud ja leppetrahvid käivad aga tsiviilõiguse alla ning on pea-asjalikult reguleeritud Võlaõigusseaduse ja Asjaõigusseadusega. Lepingu osapooled on põhimõtteliselt võrdsed ega oma teineteise suhtes seadusest tulenevat automaatset nõudeõigust-täitekohustust. Asja vaidlustamine toimub nn tsiviilkohtus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Vaide esitamise riigilõiv on seotud nõude summaga. Ehk mida suurem vaidlusalune rahaline vääring, seda suurem on riigilõivu määr. Siinkohal tasub tähele panna, et krõbedad riigilõivu määrad teevad hagemise kalliks (minimaalne riigilõiv 1 000.- krooni). Tavapärastes tsiviilasjades ei saa osapool anda nõuet sundtäitmiseks – ehk põhimõtteliselt võib ta teatud jõuvõtteid ju inkassofirma abi vms. näol kasutada, aga sel meetodil puudub seaduslik jõud ja sanktsioonimehhanismid nagu viivistasu otsuse puhul. Tõsi, ka tsiviilasjas saab teatud juhtudel nõude pöörata kohesele sundtäitmisele, ehk kasutada kohtutäituri teenuseid, aga see eeldab osapoolte vahel vastava klausliga notariaalselt sõlmitud lepingut, mida nn leppetrahvi aluseks olev parkimisleping kuidagi ei ole (sisuliselt ei ole ju tegelikult sõlmitud mitte mingit lepingut).

Leppetrahvi hagemise mõttetus
Eelkirjeldatust tulenevalt saavad terasemad ilmselt aru, leppetrahvi tühistamiseks omapoolse kohtuvaidluse algatamise mõttetusest. Kui sa ise kõrvade lonti lastes leppetrahvi ära ei maksa, pole sul ju ka mingit rahalist kulu. Kui aga soovid leppetrahvi kohtus vaidlustada, saavutada selle tühistamise, kaasnevad sellega märkimisväärsed rahalised kulutused ainuüksi juba hagi riigilõivu näol, mille suurus oleneb vaidlusalusest summast. Kui kohtuotsus tuleb sulle negatiivne, kaotad lisaks riigilõivule (mis jääb kuluks ka su võidu korral) leppetrahvi summa n. 500.- krooni, mille trahvi nõudja võib kohtuotsuse alusel pöörata juba seaduslikule sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Kui nõue on antud menetleda inkassole, siis lisanduvad kohtukuludele ka sissenõude kulud (võivad küündida põhinõude summani) ning tagatipuks ka teise poole õigusabi kulud (või vähemalt pool õigusabi kuludest, mis on sellistes asjades ka tihtipeale kohtute tavapärane praktika). Seega 500.- kroonise leppetrahvi vaidlustamise kahju kokku olenevalt, kas võidad või kaotad protsessi on alates  alates 1 000.- kroonist (riigilõiv + sinu õigusabi kulud) kuni ca 3 000.- kroonini (põhinõue n. 500.-, inkasso menetluskulud 400.-, +õigusabikulud) välja.
Samas kui leppetrahvi nõudja tahab sind hageda, mis on aga hagejale seotud tugeva riskiga kaotada, siis isegi positiivse otsuse korral hageja jaoks ei pruugi tal kohtusse kaebamine olla majanduslikult mõistlik, kuivõrd, jällegi, tuleb ju tasuda 1 000.- kroonine riigilõiv ning paratamatult kaasnevad kohtus käiguga ka mõningased lisakulud (õigusabi, asja-ajamisele kuluv aeg jms.). Õigusabikulud nõutakse küll täies või pooles ulatuses kaotajalt (siis sinult, kui sa oled see pool) sisse, aga hageja kohtus käimise kuluks kujuneks olenevalt lisandukuludest (õigusabi, aeg, eksperdid jms.) ikkagi ca paar tuhat krooni. Seega 500.- kroonise leppetrahvi kohtulik hagemine pole majanduslikult eriti mõttekas üritus.
Muidugi, kui olete leppetrahvi saanud, võite selle tühistamist taodelda trahvi tegija juures (kas siis Ühisteenused, Citypark, vms.) või ka üldse asjast mitte välja teha. Vaidlustada tasub siis, kui suudate reaalselt ka midagi tõendada. Näiteks, ehkki unustasite parkimise algusaja autosse nähtavalt välja panna, on ette näidata kaupluse ostutšekk, parkla tähistus oli puudulik, puudusid parkla kasutus-eeskirjad või polnud need loetavad jne. (et siis esimesel võimalusel fikseerida niipalju kui võimalik olusid kaameraga). Kõik see vaev ei tähenda kaugelt, et parkimisfirma vaevuks teie taotlusse ja argumentidesse süvenema - neid uurima või isegi ümber lükkama. Kui tähtaeg kukub, saadetakse teile trafaretne keeldumine ja nõutakse leppetrahvi tasumist. Kui te maksetähtajaks ei reageeri, võib teid üha suurenevate nõude kirjadega edasi pommitama hakata mõni inkassofirma.

Trahvi otse parkimisoperaatori juures vaidlustamise osas veel üks nüanss. Vaide esitamisel on kohustuslikuks infoks teie füüsiline posti aadress, mis sisuliselt ei tohiks aga kuidagi puutuda vaide läbivaatamisse, olukorra hindamisse ja vaide üle otsuse tegemisse. Ainuke põhjus, miks parkimisfirmat teie postiaadress huvitab, seisneb teie kättesaadavuses nõude edaspidisel menetlemisel - et inkasso teaks kuhu oma positust teha ja võibolla ka kedagi kohalegi saata, kui selleks sportlik huvi tekib. Seega pole mingit sisulist vajadust ja mõtet vaide esitamisel parkimisfirmale oma aadressi avaldada kuna teie avaldust reeglina nagunii ei rahuldata. Nõudke vastust ja suhtlust vaid e-postiga.

Leppetrahv kui parkimis-nahhaalide korralekutsuja?
Olgem ausad, parkimise leppetrahvi praktika eesmärk ei ole kuidagi parkimist korralda ja kaubanduskeskuste ja muude taoliste kohtade tasuta parklaid kurjasti ära kasutavaid nahhaale korrale kutsuda, vaid tuimalt ja ülbelt raha koguda. Mis on veel kergem raha tegemise viis kui kirjutada välja arveid, trahve, kviitungeid jms., mille nõudeid rahuldatakse? Oleks eesmärgiks nahhaalide tabamine ja korrale kutsumine, mida löögi alla sattunud parkimisoperaatorfirmade tegelinskid enda õigustuseks väidavad, saaks seda lahendada lihtsalt ka ilma parkimisoperaatorite imelike võteteta. St. selmet parkimiskontrolör passiks parklas peale, kellele kiirelt leppetrahv välja kirjutada, võiks ta samahästi fikseerida sõiduki parkimisaja alguse ning selle, kas juht või mõni reisija sisenesid parkla haldaja kauplusesse (ehk on kliendid) või läksid hoopis mujale. Ning kontrollida siis nii 2...3 tunni (või mis iganes aeg tasuta parkida lubatakse) uuesti, kas sama auto pargib ikka veel sealsamas või mitte. Ja kui seisab (seejuures ilma parkimiskellata), saab ju kõigepealt pista hoiatuse, et „ole hea mees/naine ära enam nii tee, sest siin võib tasuta parkida vaid kaupluse/keskuse klient kuni 3 tundi ning seda korda rikkudes võtad teistelt meie klientidelt võimaluse meid mugavalt külastada.“ Ja kui nahhaalid jätkavad sellist tegevust, siis saab parkla omanik/operaator nad ju tõenditega kohtusse kaevata. Piisab vaid tahest probleem lahendada, milleks tuleb muidugi ka veidi rohkem ennast liigutada kui autode akendele lipikute toppimine.

Põhimõtteliselt on mõistetav ja loogiline, et eramaa omanikul on õigus kehtestada oma territoorimi kasutamise reeglid ja sissesõidupiirangud ja teha parkimine 24/7 tasuliseks. Kui omanik nii soovib. Aga eraparkla territoorium olgu siis muust ruumist selgelt eristatav. Ja kui omanik taunib igasugust parkimist, sissesõit tõkkepuuga suletud. Viimane on vajalik ka siis kui omanik või parkla operaator kehtestab seal teatud reeglid. Reeglitega tutvumise ja nõustumise märgiks oleks siis sissesõitja poolt tõkkepuu avamine, ehk ekstra toiming parklasse sõidul, mida ta ilma tõkkepuuta parklasse sõidul ei tee. On ju tavaline, ja ka igati põhjendatud, et sõidukijuht ei jää liiklust takistavalt peatuma iga teksti täis tahvli ees, mis võib edasisõidu korral osutuda talle siduvaks lepinguks. Veel vähem, sellist infotahvlit kuskilt otsima.

Eraparklate legaalsus
Küsitav on ka eraparklate legaalsus. Mitte alati ei paikne need vaid omanikule kuuluval maalapil. See tähendab, et parkla nn omanik või parklaoperaator/parkimiskorraldaja on teise territooriumi omavoliliselt hõivanud, parklaks piiritlenud ja asunud seal enda kehtestatud reeglitega rikkuma kodanike õigusi, lihtsameelsemaid ja nn seaduskuulekamaid (tegelikult seaduskaugemaid) inimesi sisuliselt röövides. Nii toimetas mõni aasta tagasi üks parklaoperaator uhkelt Tallinnas Ahtri Maailmakaubanduskeskuse parklas kogudes autojuhtidelt oma taskusse raha linna maal. Kahjuks pole ka täna eraparkla paiknemises avaliku ruumi territooriumil midagi erandlikku. Pigem jäetakse parkimist puudutav meelega segaseks ja hooletusse, et oleks rohkem põhjust leppetrahve välja kirjutada. Kuidas teisiti mõista parkla haldajate soovimatust oma parklat normaalselt, üheselt-arusaadavalt tähistada ja sissesõit näiteks tõkkepuuga reguleerida.
Sestap oleks normaalne ja loogiline kui enne mistahes teiste õigusi piiravate ja nendele potentsiaalset ohtu kätkevate tsoonide kehtestamisel (märkide, tõkete, rääkimata nn lepingutingimuste tahvlite jms. eksponeerimisest) lasuks territooriumi valdajal kohustus selle kooskõlastamiseks omavalitsuses või maavalitsuses, kes siis kontrollib ja kinnitab, et parkla piirid on pädevad (nagu katastris kirjas) ning paigaldatavad märgid, sildid, tõkked, jms. atribuutika on seadusega (ja miks mitte ka hea tavaga) kooskõlas.

Kõnealune parkimismaffia rahakogumis-meetod pole probleemiks ja diskussiooni objektiks mitte ainult Eestis, vaid ka põhjanaabrite, soomlaste juures. Seal jõudis asi otsapidi nende seadusele tõlgendust andvasse kõrgeimasse õigusorganisse n-ö meie Riigikohtu ekvivalenti (Korkein oikeus), mis otsustas, et eraparklate parkijatega infotahvliga lepingu sõlmimise praktika on pädev ning trahvi võivad määrata ka erafirmadest parkimisoperaatorid. Samas ei ole sugugi kindel, et selline lollus väga pikkadeks aastateks kestma jääb kui ka enamus Soome tasakaalukast rahvast on selle vastu (MTV3 poll „Kas nõustud tasuma eraparkla valestiparkimistasu").
Küllap aitab absurdsuse mõistmisele kaasa eraparklate lepingusõlmimise analoogia laienemine muudesse valdkondadesse ehk käidavatesse kohtadesse ja nende utreeringud, nagu Eesti autoomanike vastukampaania.

Rääkides analoogia utreerimisest, siis samahästi võiks lepingu sõlmimine käia ka jalaga tagumikku löömisega. Näiteks sellise kingaga, mille ninale on kirjutatud „käesoleva kinga kokkupuutel teise isikuga loetakse kinga kandja ja sellega kokkupuutes oleva isiku vahel sõlmituks leping, millega viimane nõustub täitma kinga sees olevaid tingimusi“ (mis seal siis näiteks paberil leppetrahvi jms. näol ka kirjas oleksid).
Miks oleks see vähem pädev kui peenes kirjas tumedal taustal valgustamata ja teinekord jumal teab kus asuva parkimistingimuste infotahvli kaudu lepingu sõlmimine?

Seega, minu soe soovitus on küll võtta autojuhtidel kasutusele postituse alguses mainitud geniaalne vastuabinõu ja paigaldada oma autole (näiteks esiklaasile) oma õigusi kaitsev n-ö leping, mille saate genereerida sellisel veebilehel nagu http://www.leitud.ee/park/ 
Saan aru, et nii mõneski ontlikus/alalhoidlikus kodanikus võib sellise sildi paigaldamine oma autole või ka teiste autodel nägemine, tekitada psühholoogilise tõrke, pidades taoliste teatistega autojuhte ülbariteks vms.-ks. Aga siinkohal on valida, kas lasete end pügada alatutel tegelastel, kelle motoks on „lollidelt tulebki raha ära võtta“ või teete ka midagi (sama jaburat) oma õiguste kaitseks.

Teemasse puutuvad artiklid ja postitused

•  Juura.ee foorum: lühisteenused
• Eesti Ekspress: „Halastamatu parklaäri - juristid soovitavad leppetrahvid maksmata jätta“
• Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“
• Postimees: „Eraparklad: võtame seda huumorina“
• Delfi JUHTKIRI: „Legaalne parkimismaffia tuleks lõpetada“
• Delfi: „Uus idee parkimiskontrolöride lollitamiseks“
• Õhtuleht: „Autoomanike vastulöök parkimistrahvile: sõidukit pildistades sõlmite lepingu“
• Postimees: „Advokaat: eraparkla võiks investeerida raha kättesaamisse“
• Delfi: „Advokaat: Kontrolöride õrritamise silt on vastuoluline“
• Postimees: „Mupo: trahvikviitung kojamehe vahel on autojuhi huvides“

Rehepappide rahakogumisnipp

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.


Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:  

„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“

Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.