Tänu sellele vs seetõttu

Olen täheldanud nende kahe, pealtnäha justkui samaväärse mõiste, - mida nad sisuliselt aga ei ole - väärkasutamist. Kurb kui selle osas eksivad need, kellelt võiks eeldada korrektset keelekasutust nagu saatejuhid ja ajakirjanikud. Eile hakkas ETV uudistes kõrva, et nii mõnedki hooned on langenud tuleroaks tänu kulupõletamisele. "Suur tänu!" kahjutulele tõepoolest.

Siin väike spikker neile, kellel on raskusi vahe tegemisega millal kasutada üht vormi, millal teist.
Tänu sellele või tänu millelegi - õnneliku, hea, ehk soovitava tagajärje või tulemuse puhul (mistõttu justnimelt, tänu).
Seetõttu või selle tõttu - halva, ebasoovitava tagajärje puhul, aga võib kasutada ka positiivse tulemuse puhul kuivõrd on olemuslikult neutraalne.

Patukotid sportlased?

Spordi- ja suusasõbrana vaatsin Otepää MK klassikasprindi võistlust, mille kvalifikatsioonist eestlased kahjuks edasi ei pääsenud. Vägagi napilt jäi 30 parema hulka pääsemisest välja Peeter Kümmel (33. +0,33 sek.). Ajalises plaanis ka Piret Pormeister (+0,1 sek.) kelle tulemus küll uisusammu pruukimise pärast diskvalifitseeriti. Ülejäänud meie sportlased jäid paraku kaugemale (tulemused).

Ehkki meie suusatajad edasi ei pääsenud, teeb head meelt see, et meie meeste osas on võrdsel tasemel sõidumehi juba päris mitmeid.

See selleks. Mis mind aga häirib, on sportlaste võistlusjärgsete usutluste tonaalsus, ehk see kuidas sportlased lähevad kaasa intervjueerija etteheitva joonega (Raido Ränkeli intervjuu, Siim Sellise intervjuu) ning kõrvu lonti lastes tegeletakse endale tuha pähe raputamisega. Võetakse omale süüdlase/patukoti roll - ja see on halb. Suhtumine on selline justkui broneeritud esikoht jäi mingi ilmse lolluse tõttu koju toomata. 

Süüdi ja halvasti tunda võiks vaid oma teada-olevate tegematajätmiste ja teadaolevalt halvasti tegemise pärast, mitte tulemuse pärast maailma tipp-konkurentsi tingimustes. Sest mis võistlus-sport see oleks kui kohad oleks ette määratud ja sportlased platseeruksid enam-vähem samadel positsioonidel? Siis me ei saaks rääkida tasavägisest konkurentsist, mis murdmasuusatamises on reaalsus.

Kuidas siis näiteks üks suusataja peaks/võiks usutlejale etteheitvale küsimusele, et millega seletada selliseid (kehvu) tulemusi, nagu tulid, vastata? Aga just sellise tõdemusega, et tegemist on tipp-spordi ja tipp-konkurentsiga, kus ajalised vahed on väiksed ja sekundi sisse võib mahtuda mitu võistlejat. Et üritasime ja püüame ikka parimat. Et ju siis tänane seis on selline. 

Kindlasti pole vaja ega hea ilmutada abitust ja hädisust ning kõrvu lonti lasta; kasutada termineid nagu "aeglasem olemine", "kehvad olemine" jms enesele halba varju heitvat ja kriitikat õigustavat.

Miks? Sest: 

a) kõrvaltvaatajatel tekib siis juba õigustatud küsimus, kas ettevamistuses on tehtud midagi valesti, ei olda õpitud varasemate aastate möödalaskmistest, vaatamata kogemustele ei ole omandatud oskust võistlusteks häälestuda; 

b) luuakse foon arusaamaks, et meie sportlased on olemuslikult nõrgad (populatsiooni kehvem osa); 

c) me ei tea lõpuni põhjuseid miks ühed sportlased on tugevad, ehk milline on ühe-või-teise sportlase treeningmetoodiga ja milliseid muid võtteid selleks on pruugitud (sh kas, kuivõrd ja kuidas on toimetatud nn hallis tsoonis).

See ei tähenda, et tuleks eitada tulemust mõjutanud tegureid ja seiku ning neid maha salata (ehkki pole hea ka neid vahetute muljete jagamisel pingsalt otsida), vaid hoida eneseväärikat joont ning mitte minna kaasa küsitleja ootustest kantud etteheitva tonaalsusega. 

Lõpetanud tipp-tegijad (Šmigun, Veerpalu, Mae) on oma kõrgete tulemustega publiku ära hellitanud ning sellega valmistanud mõnes mõttes karuteene teistele meie suustajatele, kes nii edukad ei ole. Seetõttu suusaspordi olemust mitte-tundvatel/tunnetavatel tugitoolisportlastel on kerge tekkima halvustav suhtumine, mida kommentaariumites kohtab a la kotikud, lohhid, keedetud makaronid, suusaturistid jne.; ei jõuta sõita, ollakse kobad ja aeglased jne. Selline tavapärane eestlaslik alaväärsuskompleksist tunnistust andev vigisemine. Seejuures loomulikult ei vaevuta vaagima mitmendad ise omal tegevusalal maailmas (või isegi Eestis) võidakse olla. Rääkimata püüdlustest selles ka päriselt selgusele jõuda.

Minu soovitus kritiseerijatele on: minge sõitke ise! Näidake (näiteks Eesti MV suustamises) kuidas kõvasti pannakse ja meie "suusaturistidele" koht kätte näidatakse! Edu korral peaks tekkima võimalus pääseda koondisesse ning sealt edasi maailmakarikasarja võistlustele.

Sportlastele ja tegijatele, ükstaskõik mis tasemel nad on, soovin aga positiivsust, negatiivsest enda mitte kõigutada laskmist, energiat, armastust oma ala vastu ning püüdlikkust ja sihikindlust. Küll siis edu ka tuleb.

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.

22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

Mustad ja valged, õiged ja valed, külmad ja kuumad, …ehk mõlgutusi kooseluseaduse teemal

Kooseeluseadus (eelnõu materjalid EIS keskkonnas) on üks huvitav asi - fenomen, mis paneb Euroopa kõige usuleigema rahva – eestlased – jaotuma kahte selgelt teineteisele vastanduvasse leeri. Vähe paistab olema neid, keda kooseluseaduse temaatika külmaks jätab. Erinevate seisukohtade piir jookseb läbi sõprade, töökollektiide ja koguni perekondade. Tundub, et isegi neid, keda teema seni ei huvitanud, on ühiskonnas levivast  rahutusest tuld võtnud.

Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.

Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?

Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.

Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.

Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.

Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.

Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.

Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.

Soovitusi kandideerimiseks

Värbajana, aga varasemalt aeg-ajalt ka ise aktiivse kandideerijana, olen kokku puutunud ja puutun palju kokku kõige kandideerimisse ja töötajate valikusse puutuvaga.
Oma kogemusele ja tähelepanekutele tuginedes otsustasin koostada tööotsijatele-kandideerijatele abimaterjali, ehk omapoolsed soovitused selle kohta millele tähelepanu pöörata, mida vältida, ehk mida võiks teisiti teha suurendamaks oma šansse kandideerimisel ning loomaks paremaid võimalusi ka sobiva tööpakkumise saamiseks.

Annan endale aru, et tööotsija poolt nende juhiste järgimine muudab värbamise läbiviijale valiku tegemise mõneti raskemaks kuivõrd keerulisemaks muutub juba n-ö eos kandidaadi välja praakimine. Teatud mõttes võib ka nii öelda, et nende juhiste järgimine nudib kandideerija omapära, aga usun, et see pole sedalaadi omapära, mille alalhoidmisest võiks uue töökoha jahtija ise huvitatud olla.

Töökoha valik

Kõigepealt, uue töökoha otsingutel alusta enda ja oma soovide analüüsist.

• Kaalutle millised on sinu erialased teadmised, oskused ja kogemused, ehk kompetents? 
• Mõtle, mida ma oskan, suudan teha ning mida ma tahan teha? 
• Millise tööga ja ülesannetega ma saan hakkama väga hästi, hästi, rahuldavalt? 
• Milles ja kui pikalt olen valmis taluma kompetentsi puudusest tingitud täiendavat koormust ja ebamugavusi kuni vastava kompetentsi ja vilumuse saavutamiseni? 
• Kui palju ja kui pikalt olen valmis juurde omandama vajalikke teadmisi ja oskusi ning pühendama selleks ka enda aega? 
• Mis annab mulle vastava arusaama ja kindluse, et minu ettekujutus asjast ja endast selles rollis võiks paika pidada?

Pea meeles, huupi ja ülejala kandideerimine ei suurenda šansse valituks osutuda! Pigem on sel hoopis vastupidine efekt kui kandideerid samasse ettevõttesse kuhu varem sel viisil juba kandideerisid või värbamist viib läbi sama firma/inimene.

CV 

CV on põhiline dokument millega sa endast tööpakkujale esitled ja endast professionaalse ülevaate ning mulje lood. Vaata üle ja ajakohasta oma CV! Seda nii sisu, ehk karjäärikäigu, tööülesannete kirjelduste arusaadavuse, õigekirja kui vormistatuse korrektsuse osas.
Jah, ka õigekiri ja vormistamise korrektsus on olulised! Eriti kui kandideerid kohale, mis eeldab kirjatööd või ka muud laadi täpsust detailides ja tähelepanelikkust laiemalt. Vigane, halvasti vormistatud CV, mille omanik deklareerib tähelepanelikkust ja täpsust detailides, jätab vastuolulise ja mitte kõige veenvama mulje.
Soovitavalt anna oma CV üle vaadata-lugeda paarile inimesele, soovitavalt mõnele tuttavale firmajuhile. Tavaliselt hakkavad teisele inimesele nii kirjavead kui muud ebakohad paremini silma. Uuri, kas tööülesannete kirjeldused, see, mis sa ühes-või-teises töökohas tegid, on arusaadav.

Isiku- ja kontaktandmed:
Olen kohanud CV-sid, milles on ära toodud vaid eesnimi või eesnimi ja perekonnanimest esitäht (või on see olnud lihtsalt suvaline täht?) või nimi on vigaselt kirjutatud – mõni täht ära jäänud.
Selline CV tekitab küsimärke ja kahtlusi juba esmapilgul - et miks inimene nii teeb? Kas ta soovib midagi varjata või on lihtsalt pealiskaudne, mugav ja lohakas?
Nii triviaalne kui see ka on, kasuta oma CV-s täisnime!

Veendu, et CV-s oleks toimivad/sinu kasutuses olevad telefoninumber ja e-posti aadress. Ja veel! Ära kasuta CV-s oma tööandja sidevahendeid (kui sa just ei taha, et tööandja sinu tööturul ringivaatamisest või konkreetsele kohale kandideerimist teada saaks)!
Kahjuks ei ole kuigi haruldane, et tuuakse ära oma töötelefoni number ja töömeil. Mis aega juhtub siis kui sinuga püütakse uue töökoha asjus ühendust saada sinu puhkusel viibimise ajal? Tavaliselt on kõned ja meilid suunatud kellelegi teisele, kelleks võib olla ka ettevõtte tegevjuht. Pealegi sinu töömeilidele saab tööandja nii-ehk-naa ligi ning sellega soovi korral tutvuda. Kui sa oled aga juba sellest töökohast lahkunud, siis ei pruugi sa lihtsalt sulle saadud infot kätte saada.

E-postist veel. Kui e-posti aadressis sõnade nagu bemmimees, naistemees, naljamees, kovakutt, boss, lahesell jne võib sulle või sõpradele tunduda lahe, siis CV-s mõjub see ebaprofessionaalselt ega jäta sinust head ja usaldusväärset muljet. Hea toon on kasutada oma nime sisaldavat e-posti aadressi. Kui sul seda veel pole, saad selle vähese pingutusega luua kas hotmail-is, Google gmail-is või mujal.
Kui sul postkast juba töötab, ja sa kasutad seda kas ainult veebipõhiselt või mõne meiliprogrammiga läbi IMAP protokolli, mis ei tõmba e-kirju serverist ära, vaid jätab nad ka sinna alles, siis kontrolli aeg-ajalt veebiserveris oma postkasti vaba ruumi olemasolu. Varasemalt kippus selline probleem kollitama just Eesti teenusepakkujate hot.ee ja mail.ee postkaste, kus e-kiri ei läinud kohale kuivõrd saaja postkasti maht oli ammendunud.

Pilt/foto
Võib olla olen liiga konservatiivne või koguni tagurlik, aga leian, et kui konkreetsele ametikohale kandideerimisel just ei nõuta pilti, ei tasu seda CV-sse panna. Miks? Aga sellepärast, et pilt ja inimese füsionoomia on tugevad faktorid, mis tekitavad vaatajas tahes-tahtmata mulje, loob seoseid ja tekitab assotsiatsioone. On hästi, kui pilt loob vaatajas soodsa mulje ja positiivsed seosed, aga see ei pruugi pooltel juhtudel ka nii toimida vaid mõjuda hoopis vastupidi – pilt meenutab kedagi, kellega ei ole olnud kõige meeldivamad kogemused, olgu selleks siis mõni endine töötaja või kes iganes ka tööväline persoon. Või paistab pildil midagi, mida ei vaataja ei pea sobivaks, kohaseks, maitsekaks vms. Kusjuures pildi mõju ja selle alusel positiivseks-negatiivseks liigitamine ei pruugi olla teadlik tegevus!
See mehhanism on sarnane analoogiaga raamatu lugemisel tegelaskujust või ka muust olustikust tekkivast kujutluspildist, mis ei pruugi ühtida meile kellegi teise vaimusilmas loodud, meile kas illustratsioonina või tegelaskujuna filmist serveeritud tegelaskuju väljanägemisega jne. Mulje kujunemine oleneb sellest kumma variandiga oleme enne kokku puutunud.
Samas võib pilt olla justnimelt inimese vestlusele kutsumise ajendiks varjutades muud aspektid. Seda just naisterahvaste puhul. Seega, kui see sind ei morjenda, on see muidugi variant. :)

Töökohad
Kirjuta lahti oma erinevate töösuhete töö sisu! Püüa teha seda viisil, et ka võõras inimene mõistaks milles sinu töökohustused seisnesid. Samas hoidu ka selle ülemäära pikast kirjeldamisest, kuivõrd väga pikaks veninud ning tekstirohkes CV-s on raske hoomata olulisemat ning seda kõike läbi lugeda. Olulised märksõnad siinjuures on konkreetsus ja selgus.
Mõistlik on ära tuua ka töösuhte lõppemise põhjused. Eriti, kui töösuhe pole olnud kuigi pikk. Kujutage ette kuidas tööandjale/värbajale paistab mitme mõne-kuulise töösuhtega CV? Mitte kuigi usaldusväärselt. Eksole? Samas võivad lühiajaliste töösuhete põhjused olla täiesti mõistetavad ja sugugi mitte diskrediteerivad, nagu tähtajaline töö õpingute kõrvalt, kellegi tähtajaline asendamine, ettevõtte tegevuse lõpetamine, sõbrast või sugulasest firmajuhi  ajutine aitamine, teise kohta kolimine jne. Põhjuseid on palju ja erinevaid.
Küsimusi tekitavad ka tegevusala vahetused, mida oleks mõistlik CV-s mõne sõnaga selgitada.

CV pikkus
Üldine probleem on see, et pikki tekste ei viitsita lugeda. Eriti kui see pole ka lõbus tegevus, ja CV-d, kui faktide kogumid, selleks reeglina põhjust ei anna.
Väga hea kui kõik oluline saab edastatud/mahub väljaprintimisel ühele kuni kahele A4 lehele. Selles mõttes võikski võtta aluseks A4 formaadi kuhu pikemat laadi CV võiks paigutuda maksimaalselt 4-le leheküljele, ehk kahepoolsel printimisel 2-le lehele.

Lõpuks, kui sa koostad ja saadad oma CV failina, võiks failinimi olla kujul „eesnimi perekonnanimi CV“. See pole reegel, aga selline failinimi hõlbustab konkursi läbiviija tööd ja ka sinu CV leitavust. Muidugi saab failinime muuta ka saaja, aga iga selline nüanss on värbamise korraldajale jällegi väike märk sinu suutlikkusest asju läbi mõelda ja ka detailidele tähelepanu pöörata. :)

Järgmiseks pikemalt kaas- ja/või motivatsioonkirjast ning tegevustest kandideerimisel.

Vabariigi aastapäeva kaitsejõudude paraad

Rahvas suundumas paraadile

Kaitsejõud paraadiks valmis

Kuna sel, vabariigi 96.-l aastapäeval (või sünnipäeval, kuidas keegi tahab seda nimetada) toimusid osad olulised riiklikud rituaalid, nagu kaitsejõudude paraad ja presidendi vastuvõtt Pärnus, võtsin nõuks esimest kohapeale kaema minna. Esimest korda tõtt öelda. Aga parem hilja kui mitte... üldse või kuidas see käiski.
Ilm oli paraadi pidamiseks igati soodne - tavapärase veebruaris valitseva külma asemel mõni kraad sooja, maa lumetu ja päike üksikute kiudpilvedega taevas säramas. See ei tähendanud muidugi, et kõigil ühtviisi soe ja mugav oli. Eks seistes hakkab ikka külm. Eriti neil, kes oma kohustustest tulenevalt pikemalt ühe koha peal liikumalt seisma olid sunnitud nagu paraadi aktiivosalised ja turvajad. Eks mõne nägu ka sellest tunnistust andis.


Ei selles mõttes, et mis seals ikka, tundus, et kõik sujus ja läks stsenaariumi kohaselt - relvis ja mundreis mehed (ja ka naised) seisid kenasti rivis või paigutustes, kaitsejõudude pealik ning seejärel president käisid, asjurid, fotograafid, kaameramehed ees-ja-taga, ühe väeüksuse juurest teise juurde, tervitasid ja soovisid sõjarditele head iseseisvuspäeva.

Kaitsejõudude pealik tervitustuuril

Selle aja jooksul, mil ma paraadi pidamise kohta, kohe teispool (lõuna pool) silda, jõudsin ja piirdeaia ääres sündmust näha võimaldava koha olin leidnud kuni paraadi tegevuse alguseni tõi sõjardite põrnitsemine pähe järgmised küsimused: miks sõjameeste saapad peavad just musta värvi olema või miks muidu valges lumekaitserõivastuses üksusele ei ole leitud või suudetud neid varustada sama värvi rakmete, kinnaste, kottide, relvastuse ja muude rekvisiitidega?

Lumekarud

Musta värvi saapastega seoses meenus oma kroonuaeg, kus jalad pidevast kohustuslikust kirsades pidamisest palaval ajal hauduma läksid ja see jalgade tervisele mitte hea ei olnud. Okei, ma saan aru, et talvel ja päikesepaistelise ilmaga püüab must paremini soojust, aga siis nad torkavad talvisel valgel maastikul ka vaenlasele paremini silma, mis pole ju ka kuigi mõttekas. Maastikusse sulandumise mõttes ongi see värv kõige õigustatum ehk märjal asfaldil või siis musta mullaga põllul. Muul juhul peaks sobivaimaks värviks olema vast ikka mingi pruunikas-rohekas-hallikas.
Lumist maastikku ja valget värvi käsitledes ei usu mitte, et rakemeid ja muud nodi, mida sõjarditele külge riputatakse, ei ole võimalik valget värvi teha, liiati Eestis toimiva kaitsekulutuste rahastuse juures - 2% SKT nagu NATO standard ette näeb. Igasugune valgega selges tugevas kontrastis olev mistahes tume ese paistab valgel maastikul ikka päris kenasti kätte. Ju siis neis valdkondades on jäetud arengu ja parandamise ruumi.

Tehnika osas üllatas mind kui vaikselt liiguvad Pasi ja Sisu soomukid, pea-aegu hääletult. Eriti just Pasid. Aga samas ega teisedki ratastel liikurmasinad just ülemäära palju ei mürisenud, ehkki väljaheitegaasiga lämmatati pealtvaatajaid üks jagu.

Kuulsin ka üht uudissõna - liinur, mida pruukis oma antud korraldusetes paraadi juhajata. Vist spetsiaalne ametinimetus mingite formatsioonide joondaja või selle eest vastutava asjapulga kohta. Minu kõrva jaoks kõlas see sama nunnult nagu lepatriinu ja piilu-part.

Eesti ja Pärnu lipud

Elavjõud

President tervitamistuuril

Vasak-parem

Merevägi (vist)

Politseijõud

Kaitseliidu malev

Tudengiühendused või musketärid?

Noored lippurid

Sõjatehnika

Soomuk Pasi

Soomukid Sisu

Head väljavaated

Mobiilne radarijaam

Mobiilised "õhutõrjujad"

Veel veokeid 

Kah(j)urid

Ka mingid lennumasinad

Kaks "moosiriiulit"

Mobiilne tulejõud

Vaade kahuritorru

Lapsed väisamas soomukid Sisu

Annaks jumal ja inim-mõistus, et sõjamasinaid vaid sel viisil pruukimist leiaksidki

Viimase liigutuse ületamatu raskus

Viimasel ajal olen tellija rollis erinevate teenusepakkujatega kokku puutudes täheldanud kummastavat-pentsikut suhtumist, mis avaldub teenuseosutajate suutmatuses-soovimatuses minna pakutava osas klienti rahuldava lõpuni – asja soovitud teostamiseni. Selline kogemus on mul firmastiili/logode jms disainerite ning trükiteenuste pakkujatega. Jutt ei käi siinjuures mingist über ponnistusest või asja põhimõtteliselt uuesti või teistmoodi tegemisest a la kaameliga läbi nõelasilma ratsustamisest või taevast kuu alla toomisest. Jutt käib normaalsest tellija-täitja koostöös teenuse objektiks oleva töö viimistlemisest viimase 2...3 kohenduse/paranduse tegemisest, et töö vastaks tellijale ootustele, oleks vastuvõetav.

Nii kummastav kui see ka pole, olen erinevate teenusepakkujaga suht jutti sattunud taolise suhtumise otsa. Pigem loobutakse tellimusest ja rahast ning pööratakse selg juba asjale kulutatud ajale kui, et võetakse vaevaks teha mõni väike erialane liigutus - mis teenusepakkuja liiste arvestades peaks olema kukepea - asja soovitud kujule viimiseks. Või siis leitakse ülepea, et töö on valmis ja ignoreeritakse kliendi soove ning nõutakse bravuurselt töö eest tasumist.

Toon näite nimekaartidega. Suvel tellisin ühest Pärnu kesklinna väikeset kujundus- ja trükibüroost nimekaardid. Ehkki kaartidele oli unustatud lisada veebilehe URL, mis oli ka minu viga kuivõrd olin kujunduse ilma selleta ära kinnitanud, siis tolleaegsest positiivsest ja abivalmist kogemusest johtuvalt sügisel uute kaartide tellimusega samasse büroosse pöörduses oleks nagu töötajad olnud ära vahetatud - ehkki füüsiliselt oli tegu samade inimestega. Ei õhkunud enam suvel osaks saanud osavõtvat ja abivalmit suhtumist. Tundus nagu oleksin olnud tülinaks ja nad ei viitsi minu asjaga tegeleda. Firmat esindav naisterahvas mõjus loiu ja pahurana. Samas kui uurisin, kas tellimusi ja töid ikka on, ütles firma esindaja, et võiks olla rohkem.

Olin ühes inglise keelses veebikeskkonnas nimekaardid olemuslikult, ehk visuaalses plaanis valmis kujundanud, ikka selleks, et teostajal oleks asi lihtsam - vähem kujundusega jamamist, tekstide ja muu paigutuse üle peamurdmist-kooskõlastamist. Puust-ja-punaseks ette nii-öelda.
Esitasin antud disaini pildid ja logo ning seletasin juurde milles ja kus sooviksin midagi muuta. Teenuseosutaja tegi oma programmis kujunduse ja saatis ülevaatamiseks. Tehtud kujundus ei sisaldanud aga mitte kõiki neid täiendusi/muutmisvajadusi, mis ma kohapeal käies oli palunud. Ka kasutatud šriftid ei klappinud. Selgitasin siis e-kirjas püüdlikult mis asjad vajaksid muutmist-kohendamist. Üks teistvärvi serv natuke laiendamist, teisel pool üks riba ära kaotamist, logo paigutus pisut kohendamist ning tekstide šriftid muutmist. Kusjuures soovitud šriftide jaoks lappasin läbi terve Google Fonts nomeklatuuri (üle 650-ne šrifti) ning esitasin 2…3 eelistatud nimetust.
Järgmine päev saatis teenusepakkuja pisut kohendatud uue kujunduse, kus ka šrift oli küll muudetud, aga mitte soovitud variandiga vaid lihtsalt Arial’iks! Ju siis oli kõige lihtsam ja mugavam variant varnast võtta. Samas osade muutmissoovide osas poleks mu e-kirja nagu loetudki.

Kirjutasin siis veelkord kannatlikult, et juba päris hea ja oleks kohe täitsa kobe kui saaks nüüd šrifti ka mõnda viidatud/soovitud variandiga asendada ja ka need paar teist muutust sisse viia, mis tal ennist kahe silma vahele jäid, oleks asi valma.
See palve osutus juba liigseks täita. Ilmselt tundis teenuseosutaja, et ta on mu kaartide sobivaks saamisega juba üle mõistuse palju võimelnud. Esindaja helistas mulle ja kukkus vuristama kuidas nad ikkagi ei saa teha seda ja teist kuna kõik see võtvat aega ja neil on ka muid tellimusi täita jne.

Sellist vinguvas stiilis hädaldamist oli kummaline kuulata. Sa pakud teenust, mida mul antud juhul vaja on ja ma pöördun su poole, et sa aitaksid mul soovitu saavutada, olles eelnevalt läbi rääkinud, mida ma tahan ja mis see maksma läheb, ja siis sa hakkad vigisema kui suur vaev see sulle ikka on. Sellistel puhkudel meenub vana lastejutt rätsepast hiirest ja tellijast kassist, kus hiirel tellimuse (vist oli mantel või kuub) lõpetamiseks alatasa materjali nappis.

Šriftide muutmiseks ei olevat neil arvutis selliseid variante ja nad ei hakka neid ka kuskilt alla laadima. Imestasin küll selle üle, et kuidas see saab siis nii raske ja konti murdev olla kui kujundamine on osa nende põhitegevusest. Tasuta kasutatav Google Fonts valik võiks see ühel heal kujundusteenuse osutajal juba n-ö vaikimisi valikus olla. Aga miski ei sobinud.
Tehku ma siis ise kogu kujundus sellisena valmis nagu soovin ja saatku see trükitööks sobivas formaadis neile!

Kuivõrd teenusepakkujal puudus igasugune valmidus asja normaalselt serveerida ning arusaam normaalsest kliendisuhtlusest, kergitasin piltlikult öeldes kaabut ja hääletasin jalgadega. Nagunii oli kaartide hind päris priske - üle 40 eurosendi tükist. Aga küllap hinnati selle mõne liigutuse vaeva siis nii suureks, et loobuda kliendist.
Kusjuures, teise, suurema ja tuntuma trükiteenuse pakkuja kujundajal ei olnud mingi probleem mind kohtumisel ära kuulata, saata kohendatud kujundus ülevaatamiseks ning peale selle paari mikrokohendust asi töösse panna. Ning kaardi tükihind kõige selle juures veel üle 3 korra soodsam!

Enne kirjeldatud kaartide teemat kemplesin kevadel-suvel analoogselt paari kujundusteenuse pakkujaga, kes kujundavad logosid, firmagraafikat ja teevad muud sellist. Esimene, Pärnus üsna tuntud ja nimekas selle valdkonna firma, ei suutnud kuidagi liikuda suunas kuhu ma kujundajat oma soovidega ja põhjalike meilitsi suunistega juhtisin. Eskiis ja idee oli mul omal väljatöötatud ning asi oli vaid puhtana vektorgraafikasse viia ning seal proportsioonid ja muu koostöös fain tjuunida. Iga n-ö kujundaja sulest tulnud variant oli nagu omaette uus asi mitte eelneva soovitud suunas edasi arendus-parendus.
Kuivõrd too kujundaja näis idee tabamise ja disainikeele adumise mõttes üsna lootusetu, vahetasin ühelt maalt teenusepakkujat. Ilmselt polnud tollel sellil ka aega ja tahmist minu asjaga tegeleda. Tema ei kvalifitseeru selles mõttes antud loo teemasse.

Netiosinguga õnnestus leida üks üksiküritajast kujundusteenuste pakkuja, mis tänu ta puhta ja stiilise väljanägemisega veebilehele usaldust äratas.
Alguses oli suhtlus igati asjalik ja operatiivne, küll selle iseärasusega, et mingil põhjusel ei sobinud talle kuidagi kohtuda, ehkki see oleks oluliselt lihtsustanud koostööd ja kergendanud soovitu edasiandmist. Selgitasin talle siis distantsilt ja meilitsi nii hästi kui oskasin, mida ma tahan, ehk mis moodi peaks tulemus välja nägema. Saatsin kõik olemas olevad materjalid ning soovitud stiili tabamiseks juurde ka netist leitud näidiseid. Enam-vähem leppisime kokku ka hinnas, mis teenusepakkujal kippus 4…6 töötunni raames kõikuma.

Probleemid ja teenuseosutaja hala algasid taas siis kui töö oli pea-aegu valmis (ilmselt teostaja jaoks ta seda oligi), aga mitte päris selline nagu ma soovinuksin. Nipet-näpet detailid ja asjad (mis minu jaoks kogu kontseptsiooni arvestades siiski olulised olid) vajasid muutmist-kohendamist. Siis selgus aga, et iga joone ja punkti, rääkimata detailist, ühest-kohast teise liigutamine on nii suur töö, mis nõuab tunde lisatööd, ehk siis ka vastavalt tasustamist.
Taas, väga kummaline jutt kuivõrd olles ka ise pisut erinevate vektorgraafika programmidega kokku puutunud, tean, mida seal teha saab ja mida mitte ning kuidas õigeid töövõtteid ja lähenemist kasutades on oskajal muudatusi vägagi lihtne teha. Minu arust on pentsik, et spetsialistile, kes peaks nagu oma ala, töövahendeid ja -võtteid valdama, peab klient hakkama tutvustama programmi võimalusi ja õpetama asjakohaseid töövõtteid (teha detaile kihtidel jms).

Asi päädis sellega, et teenusosutaja pidas oma töö lõpetatuks, esitas arve ja nõudis selle tasumist. Mina ei saanud aga logo sellisel, omale vastuvõetamatul kujul kasutusele võtta. Olin sunnitud asjaga ise edasi tegelema. Otsisin ja laadisin netist alla vabavaralise vektorgaafika programmi Inkscape millega siis, aeg-ajalt netist kasutustarkust ammutades, logo soovitud suunas kohendasin kulutades selleks päris reipalt aega. Oskajal käinuks see aga siuvipsti.

Millegipärast kipub ikka nii olema ja minema, et kui sa tahad, et midagi saaks tehtud hästi, pead seda lõpuks ikka tegema ise või tõepoolest leidma usaldusväärse oskaja, kes ennekõike ka viitsib teha ja on pühendunud ega pea iga erialast liigutust über pingutuseks või teeneks vaid mõistab, et see on protsessi osa.

Ma saan teostaja pahameelest ja kapriisitsemisest aru kui tellija nõuab suuri muutusi, millest alguses, hinna täpsustamise faasis, juttu polnud, muudab pidevalt varem soovitut, ehk nagu ei tea ise ka, mida tahab. Rääkimata eba-adekvaatsest suhtlusviisist: halvustavast-ebaviisakast kõnepruugist või muust sellisest.

Teenusepakkujate kirjeldatud hoiakule ja käitumisele on majanduslikust aspektist raske leida mõistlikku põhjendust. Miks sülitada sisuliselt kas kogu eelnenud asjale kulutatud ajale ja vaevale või rikkuda/tõmmata kriips peale kliendisuhtele ja edaspidistele tellimustele/soovitustele?
Ilmselt on põhjused psühholoogilised. Asja üle mõeldes jõudsin järeldusel, et kõnealuse sündroomi definitsioon võiks ehk olla - viimase liigutuse ületamatu raskus (VLÜR).

On kummaline kuidas mõned (võis siis paljud?) teenuse (ja ka kaupade) pakkujad ei adu normaalse klienditeeninduse ja –suhtluse olulisust ega tunneta pakutavat tervikuna.
Soovitusest, et kui sa tahad klienti endale võita, tee lisaks tavapärasele midagi ekstra – paku midagi rohkem kui ta oodata oskab, ei olda vist midagi kuuldud. Või siis lihtsalt ei soovita kliente?
Aga väga suur samm oleks seegi kui tehtaks sedagi, mis olemuslikult teenuse juurde kuulub, ehk ilma milleta ei pole võimalik saavutada soovitud-kokkulepitud tulemust.

Juhus või midagi muud?

Kokkusattumused on ühed intrigeerivad nähtused, mis üllatavad ja hämmastavad, aga võivad viia mõtted ka kõrgematele jõududele, jumalikule määratlusele ja muule esoteerilisele. Ega sellele ju ei mõtlegi muidu, kui siis, kui need juhtuvad, ehk ette tulevad.

Mõni päev tagasi hakkasin lugema raamatut motivatsioonist ja motiveerimisest, „Motiveerimise kunst“ pealkiri. Paar päeva tagasi sai ostetud viimane (4.07.2013) „Eesti Ekspress“, mis muuhulgas sisaldab artiklit USA kuulsaimast ja staažikaimast koomiksikangelasest Supermänist. Lugesin seda artiklit eile hommikul. Olles lehe lugemise lõpetanud, jätkasin poolelioleva raamatu lugemist. Huvitaval kombel sisaldas just alustatud peatükk viidet Supermanile ja krüptoniidile, ehk asjadele millest rääkis just loetud Eesti Ekspressi artikkel. Veider. Olles just lõpetanud ajalehe artikli Supermanist oleks peategelane koos temaga seotud ainega otsekui raamatusse üle kolinud, et seal oma sõnumit jätkata. Aga millist sõnumit?

Ehkki ei suutnud meenutada ühtki varasemat analoogset kokkusattumust, tean, et neid on kindlasti olnud. Vähemasti mäletan end vahest selliste asjade üle imestust tundnud olevat.
Tavalisemalt on need seotud pigem unenägudega – et näed midagi unes ja hiljem seda, või midagi väga sarnast, ka imsi. Aga unenägude puhul esineb tugev seos kogemuste, teadmiste ja tundmustega, mis resoneeruvad alateadvuses, mis siis konstrueerib nägemuse. Selle hämmastusefekt on aga otseselt seotud mäluga, tänu millele me kas mäletame ja teadustame unenäo tekkimise aluseks olevat või ei. Samas võivad ka unenägude põhised kokkusattumused tõsiselt üllatada. Eriti kui ilmsi realiseeruv unes nähtu tuleb nii-öelda kuskilt sinisest ja (halva)mälu aspekt on selgelt välistatav.

Miks ja kuidas kokkusattumised juhtuvad? Kas tegemist on tõesti vaid pelkade juhustega või eksisteerib siiski mingi nähtamatu käsi, taevane jõud, väline määraja? Või on asja taga ikkagi inimese enda alateadlikkus ja sellest johtuvad valikud? Või on fenomen seotud kvantfüüsikaga - mis võib seletada mida iganes ja jääda samas ikkagi arusaamatuks -, kus vaatleja/mõõtja, milleks ka kokkusattumuse tunnistaja ju on, määrab oma vaatlemise (või mõõtmisega) konkreetse tulemuse paljudest kuni lõpmatutest võimalikest variantidest. Juba ongi hakatud spekuleerima selle üle, kas inimene, ehk täpsemalt aju, ei toimi mitte kui kvantarvuti, mis projetiseerib ja determineerib tegelikkuse. Internetist leiab selliste teooritate kohta nii mõndagi huvitavat materjali, näiteks see.

Igatahes on kokkusattumused, alates elevust-tekitavastest kuni õõvastust põhjustavateni, põnev ja huvitav fenomen, mille avaldused väärivad vähemalt fikseerimist ja jäädvustamist, aga mis, ma arvan, võivad olla ka väga intrigeerivaks uurimisvaldkonnaks hõlmates erinevaid teadusharusid psühholoogiast kuni füüsika ja matemaatikani välja.

Üks eluetapp

Päris kindlasti mistahes kooli, aga veelgi enam põhikooli koos gümnaasiumiga, mille õpiaeg on inimese elus pikim, lõpetamine seda on. Vahest lapsevanematele rohkemgi kui lõpetajale endale. Vähemasti tol ajaperioodil kui lõpetamine toimub, sest vanemate vaade asjale on ajaliselt kaugemalt ja laiemas kontekstis kui noorel. Ka pole noor inimene kindlasti veel nii sentimentaalne kui kaks ja enam korda vanemad täiskasvanud, aga nii see peabki olema. Palju Elu võib jääda elamata, elurõõm napimaks ja ka saavutused vähesemaks kui juba noorena olla ülemäära sentimentaalne või melanhoolne.

Mul on ülimalt suur heameel ja uhke tunne oma tütre Andrea üle, kes lõpetas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi hõbemedaliga ehk vaid paari 4-ga muidu viiese tunnistusel. Ja mitte ainult väga hea tunnistuse ja hinnete pärast, millest mina võisin omal ajal vaid unistada (etteheited ennekõike iseendale), vaid vapruse, sihiteadlikkuse, visaduse ja katsumuste, mille tõttu pole tal kindlasti olnud mitte kõige lihtsam selliseid tulemusi saavutada, ületamise pärast. Suurepärane laps ja eeskuju oma vanematele, ilma liialdamata, juba sünnist alates. Vähemasti mulle, aga suure tõenäosusega ka oma emale.

Ma arvan, et pole kuigi palju taolisi lapsi, kes vahetult peale sündi enda olemasolust valju häälega märku andmise asemel uudistavate silmadega vaikselt ümbrust ja nägusid tunnistavad. Kes tite-eas nutavad ilma selge, arusaadava põhjuseta harva. Kes vanematega kaupluses käies millegi saamiseks jalgu ei trambi, täiest kõrist röökima ei kuku ja viimase võttena põrandale pikali ei viska. Kellele piisab mõistmiseks jutust ja selgitustest. Kes armastab raamatute lugemist niivõrd, et lugemus ületab juba teisme-eas paljude (ma julgen arvata, et enamuse vastava populatsiooni) täiskasvanute oma. Kel on õnnestunud oma loomingulisi unelmaid realiseerida filmi- ja muinasjututegelastele eesti keelse hääle andmisega. Kes kooli lõpuks lisaks emakeelele oskab rääkida-kirjutada veel kolmes keeles. Ning muidugi need toredad hetked ja seigad, mida iga terve laps oma vanematele pakub, nagu esimene naer, esimesed sammud ja käima hakkamine, esimesed sõnad ja laused, vahvad naljakad ütlemised ja küsimused (näiteks, „kas vaalal on aru peas?“), joonistused ja kirjaread, toredad esinemised lasteaias ja koolis, tunnustus ja kiitus lasteaiakasvatajatelt ja õpetajatelt, hea klapp ja soe läbisaamine eakaaslastega ja ka vanemate inimestega.

Andrea on minu jaoks tunnistus evolutsioonist juba põlvkondade lõikes. Iga järgnev põlvkond peaks ju põhimõtteliselt olema võimekam, tublim, targem kui eelnenud. Uued geenikombinatsioonid, parimaid omadusi kultiveeritakse ja arendatakse ning kantakse taas järgnevatele põlvkondadele edasi. Selle eelduseks on laiemas plaanis muidugi eluterve keskkond, puhas loodus, suuremate kataklüsmide, epideemiate, pandeemiate ja muude sedalaadi globaalsete hädade puudmine, aga kindlasti ka kasvava lapse vahetu keskkond, intiimsed, individuaalsed tegurid, mis kujundavad isiku arengusuunda, tahet, vaateid ja väärtushinnanguid, ja nii edasi, ehk isiksust.
Kes teab, milline vastavate mõjurite kombinatsioon ja vahekord on konkreetsele inimesele kõige parem või viljakam, edu ja õnne mõttes kõige õigemale kursile osundavam. Üldjuhul on ikkagi nii, et tee edule (mistahes vallas) ja õnnele ei ole sile ega sirge. Annu, nagu me teda väikesest peale kutsume, tee vaevalt seda olnud on.

Nagu öeldakse, vanemaid me valida ei saa ja need võiks ju alati olla mõnes suhtes paremad, mõistvamad, edukamad ja mida kõike veel, aga oluline on teadmine, et vaatamata omavahelistest arusaamatustele ja lahkhelidele vanemad Sulle pöialt hoiavad, Sulle kaasa elavad, Sind armastavad ning ikka abiks ja toeks üritavad olla.
Ehk suurepärase lapse vanemana on siinkohal lohutav mõelda filmis Gone baby, gone repliigile „asjad, mida sa ei saa valida, teevad sinust sinu (selle, kes sa oled)“.

Isegi kui kõik ei lähe plaanitult ja hästi - sest ka tagasilöögid ja ebaedu kuuluvad paratamatult Elu juurde -, on oluline, et oleks alati keegi kelle poole pöörduda ning mõistmist, toetust ja tröösti leida.
Oluline on ka kannatlikkus, lootus ja leplikkus, sest kõik ei pruugi ka tulla ja õnnestuda kohe või nii kiiresti kui soov on. Aga kui oma panusele lisaks anda asjadele aega ja loota parimat, siis nad tavaliselt ka laabuvad parimal võimalikul viisil.

Soovin Sulle, kallis Annu, jätkuvalt head tuju, positiivset energiat, pealehakkamist, tahet, sihikindlust, tegutsemislusti ning loomulikult tervist, armastust, mõistmist ja toetust, mis on kõige alus.

Tantsutäht 10 a

10 a hipi

Diskokuuli võlur 12 a

Töö kiidab tegijat 16 a

Suvetüdruk 17 a

VHK XV lennu 12 K klassi lõpetajad

Tänutundega südames, ikka imetledes,

issi

Parim aeg

Hommik on väga mõnus aeg. Võib olla isegi päeva parim aeg. Eriti suvise puhkepäeva hommik. Sellise, mitte-pummeldamise õhtule ja sügava, väljapuhkamiseks piisava unega ööle järgnev puhkepäev, mil on kerge ja mõnus ärgata, kui sul pole vaja kuhugi kiirustada ega jõuda. Enesetunne on värske ja reibas. Tuju hea (sest miski pole jõudnud seda veel rikkuda).
Õues on muru kastemärg, päike on tõusnud (sest suvel, mis ju praktiliselt käes, päike pea-aegu ju ei loojugi), aga siiski veel mitte väga kõrgel idakaares.
Õhk on klaar – värske, puhas, tunda on taimede ja õite lõhnu. Ümberringi kostab erinevate lindude laulu. See on parim muusika. Inimesed pole veel ärganud või vähemalt mitte välja, kuhugi kiirustama ja müra tekitama, tulnud. Ka muruniidukite ning trimmerite käivitamiseni on veel aega. Kellelgi pole kuhugi kiiret, sestap ka vaikus ja rahu. Domineerivad looduse lõhnad ja hääled. Fantastiline.
Mõte on selge ja klaar ning meel kirgas. Sellistes konditsioonis on hea lugeda ja mõttetööga (ehkki sõna „töö“ olemuslikult siia ei sobi) tegeleda… või mediteerida… või lihtsalt kõigi meeltega avatud olles hetkes viibides hommikut nautida. Puhas rõõm.
Umbes kl.9 ja poole kümne vahel lõpetavad linnud laulmise (suur osa neist hommikustest) justkui andes inimestele vahetuse üle. Ja algabki vaikselt uus, inimeste toimetusi täis päev.

Pisut hommikust linnulaulu.




Teo toimetused.

Ma elasin ammu

Sellisele järeldusele ma täna tulin, ehkki ei pea ega tunne end sugugi vanana. Võib olla niisama sellest aru ei saakski, kui lapsepõlveaastaid ning tollaseid sündmuseid ekstra ei meenutaks ja poleks taustsüsteemi ning välist objekti mille põhjal seda hinnata. Selleks objektis sobib hästi mõni elus olev vanem inimene keda tead-tunned juba varasest lapsepõlvest. Õigupoolest üks selline mu mõtted neile radadele viiski. Vaatad seda inimest ja meenutad esimesi selgemaid mälestusi seoses temaga, et millal see asi oli?... mitukümmend aastat tagasi? Ja tõded kerge imestusega, et umbes 35 ja rohkemgi aastat tagasi.

Juba tollest ajast mäletan teada vanema inimesena… või vähemalt täiskasvanuna, täismehena. Käesolevast aastast need ajad tagasi arvates, saan numbriks 1978 või 1977 või ’76 või sinna kanti. Ehk kui sealt omakorda 35 aastat tagasi kerida, jõuad otspidi juba II maailmasõja aastatesse. Täiesti juhuslikult minu kronoloogilise hindamise objektiks sattunud inimene sündis vähemalt juba enne II MS-i. Ja niisamuti kui võtan lähtekohaks oma sünniaasta, siis selle ja II MS alguse vahele jääb 30 ning lõpu vahele vaid 25 aastat, mis oma eluea peale üle kantult tähendab, et sõda oleks toimunud teisme-eas, millesest ajaperioodist pärinevad mõned mälestused justkui üle-eelmisest kuust.

Sellises tunnetuses avaldub isikliku ajakulu relatiivsus ja paradoks – sa pole vana, aga sa pärined üsna vanast ajast. Eriti noorte jaoks. Ajast, kus polnud arvuteid, mobiiltelefone ja muid infotehnoloogilisi vidinaid. Kus telekas näitas vaid üht riiklikku kanalit ja sedagi ajaliselt üsna piiratult. Parem oli seis raadioga, mis püüdis ka kaugemaid laineid ja defitsiitset muusikat, ehkki tuleb tunnistada, et Eesti Raadio programm oli väga kuulatav oma kuuldemängude, mälumängude, reportaažide ja muu sellisega. Ajast, kus vaat et enamus kaupu oli defitsiitsed (vähemalt kvaliteetsed  ja NL-ist väljaspool toodetud kaubad), kus lastele ja noortele ei olnud ajaveetmisele suurt rohkem alternatiive peale värskes õhus uitamise, palli mängimise või raamatute lugemise, sest ka perioodika oli defitsiitne. Aga eks seda hinnatum oli kõik see, mida õnnestus kätte saada. Ja kas see oli halb? Võta sa kinni.

Tuleb tunnistada, et sellise mõtteuite tulemusena hakkan tajuma miks noored 40 aastasid ja keskealiseid vanuriteks peavad. Samas, tänu meditsiini edusammudele, paremate ravimite ja kvaliteetsemale ravile koos terviseteadlikuse kasvu, tervislike eluviide harrastamise, toidu kättesaadavuse, selle mitmekesisuse ning kõigest sellest johtuva keskmise eluea pikenemisega, vast ei peaks.

Maailm on müstiline

Teatud filosoofiliste artiklite lugemist ja audiovisuaalse materjali vaatamist mööda avastan üha enam kuidas suured mõtlejad läbi aegade, nii ammu, kui väga ammu on mõlnud ja tajunud asju, nähtusi ning maailma olemuslikult sarnaselt, ja mis veelgi huvitavam, nn kvantviisil - selliselt, et tegelikkus on projektsioon - vaatleja või kogeja loob maailma.

Mõned lühikeses vormis näited.

Space and time are the framework within the mind is constrained to construct its experience of reality.
Aeg ja ruum on raamistik mille piires mõistus konstrueerib kogemusi reaalsusest.

Immanuel Kant

ja

We are a way for the cosmos to know itself.
Me oleme viis kuidas kosmos endast teadlik on.

Carl Sagan

ja

The only thing is real is experience.
Ainus asi mis on reaalne/tõeline on kogemus.

Bashar

Lõpuks

Anyone who is not shocked by quantum theory has not understood it.
Mitte keegi, keda ei šokeeri kvantteooria, ei ole sellest aru saanud.

Niels Bohr